Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2443819t1ha1fe.jpg)
Jutud Teringi laudteest levisid juba ammu. Üks matkaja oli näinud seal rästikut peesitamas, teine sisalikke luuranud, kolmas rabajärves suplemas käinud.
«Rabas on alati midagi uut,» ütles Riigimetsa Majandamise Keskuse Paanikse metskonna spetsialist Ly Laanemets, kui ühel kevadpäeval meidki sinna laudteele juhatas.
Naine käib Teringi rabas gruppidele teejuhiks põhiameti kõrvalt ning on kinkinud sellele kohale palju oma vaba aega.
Ta on üks nendest, kellelt pärineb laudtee rajamise idee ning kes selle ehituse juures täie jõuga kaasa on löönud.
Esimesena tutvustas Laanemets meile Pihlakapiigat. Nii hüütakse laudtee alguses kasvavat suur pihlapuud, mis külaliste toodud lintidega kirjuks on ehitud. Legendi kohaselt võivad kireva lindi sidujad hiljem loota, et nende salasoovid täide lähevad.
Ly Laanemetsa arvamust mööda on pihlakas, mida juba vanarahvas pidas kaitsvaks puuks, seda laudteed hästi hoidnud. Kuigi käijaid on seal palju, ei ole rajal ette tulnud ühtegi lõhkumist. Samuti ei ole olnud probleeme prügi mahajätmisega.
«Ilmselt on see koht linnadest piisavalt kaugel,» arutles Laanemets. «Kui inimene siia üldse sõita viitsib, on tema eesmärk ikkagi loodust nautida, mitte pidu pidada.»
Ka jaanuarikuine torm käitus Teringi raba suhtes säästlikult. Murdus küll palju puid, kuid ehitised ja laudrada jäid terveks.
Selle kõik paneb teejuht pihlaka arvele. Ta meenutas, kuidas 2000. aastal laudtee alguskoht just selle puu järgi paika sai pandud. «Nii kui seda pihlakat nägin, oli selge, et mujalt see tee minna ei saa!»
Laudtee ehitamist toetasid Viljandimaa keskkonnateenistus, RMK, Keskkonnainvesteeringute Keskus ja külaselts Tatsu. Valmis tegi selle külarahvas ise.
Kaitseala piirid laienesid
4,5-kilomeetrise laudtee läbimiseks ja ümbruse vaatamiseks tuleb teejuhi ütlust mööda arvestada vähemalt kaks tundi.
Matkarada asub tervenisti Teringi maastikukaitsealal, mis on loodud sealse soomaastiku, loodusmetsa ja neis leiduvate koosluste säilitamiseks.
Läti piirini ulatuv kaitseala moodustati 1999. aastal. Esialgu oli selle suurus 262 hektarit. Tänavu 10. maist kehtima hakanud uus Teringi maastikukaitseala kaitse-eeskiri sätestab kaitstava ala suuruseks 321 hektarit.
Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Hille Lapi sõnul korrigeeriti kaitseala välispiiri «Natura 2000» ja «Eesti metsakaitsealade võrgustiku» projektis välja selgitatud väärtuslike vanametsade arvel.
Kaitseala asub põlisel riigimetsamaal ja paikneb tervikuna RMK Paanikse metskonnas.
Teringi soo üks iseloomulikke jooni on põhja ja lõuna suunas asuvad rabasaared, mis poolitavad raba kaheks. Legendi kohaselt kasutati kõige lõunapoolsemat saart XII—XIV sajandil paosaarena, kuhu mindi mööda tammepakkudest salateed sõja eest varju.
Kas see jutt ka tõele vastab, ei oska Ly Laanemets öelda. Mõni aasta tagasi saart uurimas käinud arheoloogid sealt kultuurikihti ei leidnud. Saare maastik annab aga põhjust oletada, et seal on kunagi siiski põldu haritud ja loomi karjatatud.
Teele jäävad ussi- ja lehisesaar
Loodusevõõras inimene tunneb selle, et ta on rabasaarele jõudnud, ära laudtee ehituse järgi.
«Seal, kus maapind on nii pehme, et kõrvale astuda ei tasu, on kõrvuti kaks lauda,» tutvustas Ly Laanemets matkaraja põhimõtet. «Ühekordne laud jookseb seal, kus on mineraalse pinnasega rabasaar. Seal võib julgelt ka raja kõrval kõndida ega pea kartma turbasamblast läbivajumist.»
Et soosaartele jõuda, tuleb laudtee hargnemiskohas hoida kõigepealt paremale. See teejupp valmis matkaraja teise osana 2002. aastal ning viib huvilised üle saarte Erelise mägedesse ja sealsesse põlismetsa. Hiljem ühineb see lõik laudteega, mis ehitati 2001. aastal alguskohast Alatsi järveni. Nii jõuavad huvilised lõpuks ringiga algusesse tagasi.
Esimesel soosaarel satuvad matkajad tavalisse segametsa.
«Siit tuleb aga üle põllu talitee, mis läheb Läti piiri äärses sopis asuvasse Lotuse tallu,» näitas Ly Laanemets. Praegu seda talu enam säilinud ei ole, kuid maaomanikud käivad seal siiski toimetamas.
Järgmist saart kutsub rahvas ussisaareks. «Enamikul kordadest on siin võimalik näha rästikut,» selgitas teejuht, soovitades fotoaparaatidega matkajad ettepoole lasta.
Laanemetsa sõnul meeldib roomajatele end raja kõrval soojendada, sest matkaraja hooldaja niidab suvel laudtee ümber laiutavad kilpjalad madalaks.
Veidi eemal tihedas kuusikus saab aimu metssigade toitumisharjumustest ja talvistest elamistingimustest.
Sellele järgneb taas päikeseline rabamaastik, mille serval kõrguvad peaaegu kahesaja-aastased võimsad männid.
Kolmandal saarel kasvavad lehised. Ly Laanemetsa arvamust mööda on need võõrpuud sinna istutatud üle saja aasta tagasi. Ilmselt on seda teinud mõni väljaõpetatud metsahärra, kelle mõisnikud Saksamaalt siia ametisse olid kutsunud.
Seejärel jõuamegi lõpuks viimasele, paosaarele.
Paosaarele on rajategijad ehitanud püstkoja, kus saab puhata ja juttu puhuda. Ly Laanemetsa juhitavad grupid võtavad seal endale tavaliselt ka uued, Sookolli nimed.
Püstkoja tagant kivi otsast võib näha valgeid kasetüvesid, mis peaksid asuma juba Lätis.
Saarel laiuvas lombis armastavad püherdamas käia metssead. Sealsamas künkal on puu, kus nad ennast porist puhtaks tavatsevad nühkida. Kihvad hõõruvad nad teravaks ühe teise tüve vastu, mis asub veidi eemal.
Lisaks metssea tegutsemisjälgedele on ümberringi näha põdrakahjustusega kuuski ning rähnide põhjalikult purustatud tüvesid. Kuivanud tüügastel ilutsevad värviliste riiulitena tuletaelad, kännupessid ja mustpässikud.
Läti piiri äärset künklikku maastikku nimetatakse Erelise mägedeks ning seal kasvab inimtegevusest puutumatu mets.
Ly Laanemets selgitas, et põlismetsaks jäi see kvartal olude sunnil. «See koht on teistest majandatavatest paikadest kaugel ja siit oli väga raske puitu välja vedada,» põhjendas ta.
Seetõttu ongi laudtee ääres näha igas lagunemisstaadiumis tüvesid. Nende kõrval tärkab pisikeste kuuskede näol uus elu. «Kui kuusk tahab selles kohas kasvada, siis ta ka kasvab. Alati ei olegi vaja, et inimene vahele segaks,» rääkis teejuht.
Esindatud kõik rabamarjad
Lõpuks jäid soosaared selja taha ning jõudsime välja kidurate soomändidega lagerabale. Laudtee ääres seisev infotahvel andis teada, et seal võib kohata isegi metsiseid.
Ly Laanemets näitas oma niinimetatud marjade klassituba — kohta, kus võib kasvamas näha kõiki rabas esinevaid marju. Need on üles loetud sinnasamasse püstitatud sildil: kukehari, rabamurakas, harilik mustikas, sinikas, jõhvikas ja pohl.
Otsisime üles ka pisikese putuktoidulise taime, mis kannab nime huulhein.
Teekond Alatsi järveni kulges mööda älvestega rabamaastikku, kus kidurad männid on end igaüks isemoodi silmustesse keerutanud.
Ei teagi, kas mõjus raba nii rahustavalt või oli tee piisavalt pikk, kuid 4,4-hektari suuruse järvekese äärde jõudes oli kontides paras rammestus. Seetõttu oligi paras teha õõtsikule rajatud platvormil vahepeatus. Ühtlasi saime teiselt kaldalt paistvat koprakuhilat uurida.
Soojal suvepäeval on vette viiva redelikese abil võimalik ka ujuma minna.
Lõket selles kohas siiski teha ei tohtinud. Söögipausi pidamiseks tuli maha kõndida veel 1,5-kilomeetrine lõik laudtee alguskohta. Seal on matkajatele rajatud lõkke- ja piknikukoht, varjualune ja prügikast, kuhu kogu oma ülearuseks osutunud kraami rahuliku meelega sokutada võib.
KAITSEALA
Nimi: Teringi maastikukaitseala.
Asukoht: Viljandimaa, Karksi vald, Lilli küla.
Kaitse alla võtmise aeg: 8. oktoober 1999. aasta.
Pindala: 321 hektarit.
Valitseja: Viljandimaa keskkonnateenistus.
Allikas: Viljandimaa keskkonnateenistus