Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NOOREESTLASEST kirjanik Gustav Suits pani meie isamaa-armastuse ja kuuluvussoovi kokku ühte lausesse loosungina: «Saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks!» See siht võeti tolleaegsetes haritlaste ja rahvuslaste ringkondades omaks.
Algatus eesti toidu propageerimiseks meil ja mujal on samuti samm selles suunas, et Euroopa rahvad võtaks meid omaks. Euroliit on selline ühendus, kus kõik osapooled on õigustatud ja kohustatud pakkuma endast parimat selleks, et inimesel oleks hea elada.
MEIL ON OLNUD rõõm ja võimalus tutvuda paljude senisest enam Euroopas eluõiguse võitnud rahvuslike toitude, söömiskommete ja -harjumustega. See on hea, et iga rahvuslik köök tutvustab ja propageerib oma toitude häid omadusi.
Seepärast pole põhjendatud meie ajakirjanduses levinud jutud, et eesti toidu arengukava tähendaks samal ajal vastandumist teiste rahvaste toitudele või et see võiks sisaldada seadusega keelatud või koguni kõlbeliselt taunitavaid konkurentsielemente.
See on meeldetuletus eelkõige meile endile ja pisut tutvustus teistele. Me ju ei loodagi, et miljonirahvas võiks vaid kvoodi piires ja poole miljoni hektarilise mõistlikult haritud põllu saagiga kõik eurooplased ära toita.
Seda keegi Euroopas ei kardagi. Järelikult on siin kohtuga hirmutamine veider. Niikuinii on suurem osa Eesti maitsvast leivast viimasel ajal küpsetatud Saksa ja Poola jahust.
TOIT ON SIISKI maitse asi, küllalt palju ka harjumuse asi. Head harjumused ei pruugi alati olla kõigile iseenesest mõistetavad. Seepärast tuleb söögist rääkida. Kui mõnele meeldib üle kõige internatsionaalne rämpstoit, lasku hea maitsta.
Ajalehtedes hoiatatakse, et koolilaste, sõjaväelaste ja vangide toitlustamiseks korraldavad riigihanked ei tohi eelistada eestimaist. Aga eestimaise toidu eelised selles konkurentsis on seni tuginenud usaldusväärsusele, odavamale hinnale ja paremale kvaliteedile. Selles pole ühtegi lubamatut erandit ega kõlvatut soodustust.
KUI ME armastame ja eelistame eestimaist, siis ei peaks kartma, et äkki keegi kuskil paneb seda pahaks. Nüüd ei peaks enam Eestimaad ja eestimaist salaja armastama ning selle avalikuks tulemise pärast piinlikkust tundma. Samuti pole mõtet endale hirmutavate tagajärgedega tõkkeid, kohtuga ähvardamist ja trahvide saamise ohtusid ise välja haududa.
See aeg peaks küll alatiseks möödas olema, mil eesti asja võis ajada üksnes pimedas ja teki all.