Lembe Allik: mulle meeldib mu töö, teen seda rõõmuga

Töölt tulevat perenaist Lembe Allikut tervitab ja nõuab hellitamist väikse Veskimäe talu ainus loom, kass Mihkel. Foto: Peeter Kümmel

Nelikümmend aastat tagasi ei teadnud Lembe Allik isegi, mis tööd ta teha tahab. «Mine raamatukokku,» soovitas ametnik, sest koht oli vaba. Ta läks ja jäigi sinna.

Oli 1965. aasta jaanuarikuu esimene tööpäev, kui Lembe Allik ebamugavalt külma raamatukokku astus. «Ma ei teadnud sellest tööst midagi, kuid ega ma kartnud ka,» meenutab ta tundmatus kohas vette hüppamist. Pealegi ootasid seal sõbrad raamatud. Ehmatasid hoopis kütmata ruumide külmakraadid. Ahi muidugi aitas, kui puid oli.

«Te peaksite seda ametit koolis õppima,» arvas toonane rajooni kultuuriosakonna juhataja Jaak Moks.

Hüva nõu kuulda võttes asuski ta töö kõrvalt raamatukogundust õppima esialgu Tartus ja hiljem Tallinnas. Varsti hakkasid õpingutest kogunenud tarkus ja kogemused kenasti üksteist täiendama.

Raamatusõbrad ei kao kuhugi

Viljandimaa ja Järvamaa piiril asuva Pilu talu perenaine Leida Reinpõld on üks neist, kes läinud kolmapäeval Pilistverre tuleku raamatukokku astumisega ühitas. Ta oli Erik Tohvri «Äravalitu» ja Aili Paju «Teadja naise» läbi lugenud ning valis uueks lugemisvaraks Jaan Krossi «Kallid kaasteelised».

««Äravalitu» on meil nõutud teos nagu teisedki Erik Tohvri raamatud,» nendib Pilistvere raamatukogu juhataja. «Ta kirjutab maaelust.»

Lembe Allikul endal on praegu käsil Jaak Jõerüüdi «Diplomaat ja mälu», meie uue kaitseministri meenutused oma varasemast tööst. «See on huvitav raamat, sellised mulle meeldivad.»

Aga nagu amet nõuab, loeb ta kõike, sest kuidas muidu teaks ta lugejatele raamatuid soovitada. Kõike paraku ei jõua lugeda süvenenult ja otsast lõpuni. Ta peab uut raamatuvara teadma juba tellima asudes, sest umbes 15 000 krooni, mis Kõo vald saab raamatutele anda, kõike ei võimalda. Riigieelarvest tuleb pool juurde, kuid kõik kokku on hindu arvestades aasta peale siiski väike summa.

Eks ta vaata oma lugejate pealt, mida kogule tellida või tellimata jätta. Üks neist, mille ta äsja tellis, on Heino Kiige «Maria». Kirjaniku aastakümnetetagust menuraamatut «Maria Siberimaal» on vist kõik lugenud.

Praegu on Pilistvere raamatukogus umbes 10 000 teost. Mullu laenutati 21 500 raamatut ja perioodilist väljaannet ning lugejaid oli 342 koos nendega, kes käivad ajalehti ja ajakirju lugemas ning raamatuid vahetamas Koksveres. Sinna sõidab Lembe Allik mitme suure kirjandust täis kotiga. Oma auto roolis istub abikaasa Mati.

Oma esimese tööaasta lõpul pani ta Pilistveres kirja 161 lugejat. Siis oli ta üllatanud piirkonna inimesi raamatute kojukandega.

Raamatukogu juhataja sobib igasse töhe

«Aasta algul saadeti küladesse loomi loendama ja sügisel tuli käia kolhoosis kartuleid noppimas,» meenutab Lembe Allik. Need olid osa raamatukogu juhataja kohustustest kuuekümnendail, seitsmekümnendail ja isegi kaheksakümnendail aastail.

Loomulikult võis alaliselt raamatukogus istuvat inimest käsutada näitlikuks agitatsiooniks elemente valmistama. Kirjanduse väljapanekud igasuguste tähtpäevade puhul oli juba kui üks töö osa ning enda vabal tahtel hakkas ta mitmesuguseid kroonikaid koostama ja kohaliku elu kohta käivaid kirjutisi kaustadesse korjama.

«Pilistvere raamatukogu juhataja on kokku pannud kogu meie piirkonna ajaloo,» kiidab Kõo vallavanem Tarmo Riisk.

«Kõo valla ajalugu» algab valla territooriumil asuvate ja seal kunagi paiknenud külade nimistuga. Sealt põikab ülevaade XIII sajandisse, millest teatakse piirkonda Pilistvere kihelkonnana, ning jõuab tagasi eelmise sajandi oluliste sündmusteni metsavendlusest kolhoosikorra lõppemiseni. Ka kõik vallavanemad on üles loetud.

«1979. aastal hakkasin toonase kuulsaima kolhoosiesimehe Einar Piilmanni soovitusel koostama piirkonna kolhooside kroonikat. Seda saavad nüüd need, keda asi huvitab, raamatukogus lugeda,» räägib ülevaate kokkuseadja.

Ta on koostanud veel «Kodukoha kroonika» algusega 1863. aastast, «Pilistvere kultuuriloo läbi aegade» ja «Pilistvere rahvamaja ajaraamatu». Ta kogub ka kihelkonnaga seotud inimeste lugusid. Ilmselt pole see kõik.

Kõige uuem kroonika on koduse Pilistvere küla kohta. Materjali kogumist alustas ta tänavu 25. märtsil ning juba on asjast huvitatud isikud neli korda koos aru pidanud.

Lilleaia servas on mesipuud

Kui üsna Pilistvere tee ääres paiknev Veskimäe talu aed poleks nii puudest varjatud ja elumaja taga, siis märkaksid teelised perenaist tihti aias. Lilli on terve aed täis, lisaks mitmesuguseid vilja- ja ilupuid.

Ilma igapäevase hooleta poleks neil kasvu ega sära. Ja ilma selle särata poleks perenaisele oma aed enam huvitav ning tema tütardel Silvial ja Estrilgi, kui nad peredega koju käima tulevad, poleks tahtmist aeda minna.

Aia ääres on mesipuud reas, neid näeb ka teisel pool aeda.

«Mesi on küll hea, aga tarusid ma ei puutu, lähen ringiga mööda,» ütleb Lembe Allik. Ükskord juhtus, et ta sai neljalt mesilaselt nõelata, ning siis läks vaja kiiret arstiabi.

Otse koduukse lähedal lesib aga suur veskikivi — märk sellest, et künkapealses talus on kunagi tuuleveski olnud. Sellest on tulnud ka talu nimi.

ARVAMUS

Tarmo Riisk,

Kõo vallavanem

Pilistveres vaimuvalguse jagamise kõrvalt on Lembe Allik leidnud aega kodu-uurimuslikuks tööks ja kirjutanud kokku mahuka kodupaiga kroonika, mille sarnast ma ei tea ligidal ega kaugel.

Soovin Kõo valla rahva nimel talle kui konkurentsitult kõige ametitruumale valla töötajale tugevat tervist, jõudu ja õnne samas vaimus jätkata.

Väljavõtteid Lembe Alliku koostatud kroonikaist

Valdade teke

Vallad loodi kogukondlike omavalitsusüksustena 1819. aasta talurahvaseadusega mõisate piirides. Kõo hõlmas algul Kõo mõisa maa-ala ja kandis mõisa järgi Wolmarshofi nime. Et Kõo oli kroonumõis, siis oli ta kroonuvald. Pilistvere oli kirikuvald. 1897. aastal liideti Kõoga Loopre, Pilistvere ja Arussaare vald.

Kõo valda peeti majanduslikult Põhja-Viljandimaa südameks. Moreentasandikul olid viljakad põllud, millest tingituna oli tihe asustus. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas igal ruutkilomeetril 25,4 inimest (Viljandimaa keskmine oli 18,5 elanikku).

Pilistveres valmis seltsimaja

Pilistvere seltsimaja avati 20. septembril 1909. aastal näidendiga «Hasemani tütred». Eesriie oli ülesrullitav ja Pilistvere kiriku pildiga.

22. septembril 1912 teatas «Postimees», et Kõo vallas asub kolm seltsimaja: Võhma vaksali juures, Arussaare vene kiriku juures ja Pilistveres.

«Külaleht»

Külakultuuri ja külanoorsoo nädalaleht «Külaleht» oli ainuke omasarnane väljaanne. See peegeldas külaelu, uuendussihte ja tööd aastatel 1930—1935. Toimetus ja talitus asusid Võhmas.

«Külaleht» kirjutas 18. oktoobril 1930: «Praegune vallavalitsus tahab vallamaja ümber ehitada. Ta tahab nägusaid ruume ja palju tube. Maja olgu kahe korrusega, isegi tornid ei tohi puududa. Tehtagu alumisele korrusele juurde kohtu- ja koosolekusaal ja kohtule otsuste tegemise tuba. Teisel korrusel olgu kolm korterit. Milleks on selline loss tarviline?»

«Külaleht» 10. märtsil 1934: «1. märtsil 1934 oli Kõo vallas (Võhma ja Pilistvere alev üheks arvatud) 3523 inimest, neist meessoost 1625 ja naissoost 1898 hinge. Nimetatud arvudes on ka rinnalapsed ühes arvatud.»

Kolhooside nimed

Esimene oli Esimene Mai, mille asutamisaeg oli 23. aprill 1948. Esimees oli Marie Vaheoja. Aasta hiljem asutati Punane Oktoober, Saare, Võhma, Uduallika, Kommunismi Tee, Koksvere, Külvaja, Pilistvere, Kirivere, Sotsialism, Loopre, Murrang ja Paenaste. Hilisematel väikeste majandite ühendamisel vahetati ka nimesid. Sündisid Kommunism, Kuldtäht, Kalinini-nimeline, Komsomol, Karl Marxi nimeline, Kõo, Tulevik ja Allika.

Viimane kolhoos kandis Võhma nime.