Ülemöödunud sajandi 30. aastate lõpul hakkas eestlase lugemisvara hulka ilmuma halearmsaid ja «tõestisündinud» õpetlikke jutukesi, mis pikapeale ujutasid üle kogu kohaliku raamatuturu.
Jakob Jobso-Livenström — kirjamees ja piltnik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle žanri eelkäijaks tuleb pidada XVIII sajandi lõpu puhtreligioosseid, pietistlikke vagajutte ja lugusid Magdeburgi linna hirmsast ärahävitamisest. Kultuuriloolased on enamasti rõhutanud niisuguste lugude kunstilist küündimatust ja püüdnud haledusjuttudest kui madalast žanrist mööda vaadata.
Niisugune tugevasti moralistliku sisuga kirjandus on aga palju kaasa aidanud eestlaste maailmapildi ilmalikustumisele ja tundekultuuri kasvatamisele ning tekitanud huvi teiste maade ja rahvaste vastu.
Seepärast ongi teised kirjandusloolased alates Aarne Vinkelist hoopis rõhutanud, et just need jenoveeva-, robinsoni-, röövli- ja mõrtsukajutud tegid eestlastest raamaturahva, sellesama, kellena me teda uuemal ajal tunneme. Just tänu haledusjuttudele sigines eesti talutaresse ajapikku raamaturiiul.
Oluline on veel seegi, et niisuguse žanri vahendajatena tõusid esile kohalikud tegijad, tavaliselt kihelkonnakooli hariduse ja hea saksa keele oskusega eesti soost koolmeistrid, aga ka väikekaupmehed, raamatuköitjad ja teised kultuurihuvidega antvärgid.
Üks niisugune oli Viljandimaal sündinud ja siin end nii koolmeistri kui fotograafina teostanud Jakob Jobso-Livenström.
Jobso-Livenström ehk maakeeli Jops-Jüri
Nii nagu paljudest tolle perioodi multifunktsionaalsetest kultuuritegelastest, teame ka Jobso-Livenströmi elust häbematult vähe. Võib vist öelda, et see mees elas kaht erinevat, teineteisele järgnenud elu ja pühendumine mõlemale tegevusalale oli üsna põhjalik.
Algul saab rääkida koolmeistrist ja kirjamehest Jakob Jobsost ning hiljem fotograaf Jakob Livenströmist (kirjutatud vahel ka Livenstroem).
Kui kirjamees Jobsole on järeltulevad põlved (üht silmapaistvat erandit Mihkel Kampmaad arvestamata) üsna vähe tähelepanu pööranud, siis fotograaf Livenströmi puhul on suhtumine olnud märksa parem.
1983. aastal kirjutas Peeter Tooming Jakob Jobso-Livenströmi kohta: «Tema tehtud pilte leidub peaaegu kõikjal üle Eesti ning meie foto ajalugu tänab kord inimest, kes taastab Livenströmi elukäigu, selgitab tema osa meie fotograafide kujunemisel.»
Kahjuks peame tõdema, et vahepealne aeg on ses suhtes vähe muutunud. Ka käesolev kirjatükk ei sea enda eesmärgiks midagi muud, kui juhtida lihtsalt tähelepanu Jakob Jobso-Livenströmi isikule tema 175. sünniaastapäeva kuul.
Jakob Jobso sündis uue kalendri järgi 11. mail (vana kalendri järgi 29. aprillil) 1830. aastal Põltsamaal. Tema vanemad olid Vana-Põltsamaa valla Kamari küla Liivoja talu pidaja Hans ja tema naine Triino.
Nii nagu paljud teisedki tolle aja kultuuritegelased ja antvärgid, võttis ka Jobso oma hilisema perekonnanime Livenström sünnikoha järgi, tõsi, seda küll vormiliselt saksastades.
Mihkel Kampmaa andmetel olevat nimevahetus talle maksma läinud tolle aja kohta pretsedenditu summa — 50 rubla. Rahvapärasest hüüdnimest Jops-Jüri polevat see teda siiski päästnud.
Oskar Lutsu vanaonu
Seda, et Jobsode suguvõsa keskmisest kultuurihuvilisem oli, näitab asjaolu, et Jakob Jobso venna Mihkel Jobso ühest tütrepojast sai kirjanik Oskar Luts ja teisest filmimees Theodor Luts. Seega oli Jakob Jobso nende vanaonu ning dünastilisi sidemeid vähemtuntud Eesti kultuuritegelastega oli selles perekonnas teisigi.
Nagu mainitud, sai Jakob Jobsost kõigepealt kooliõpetaja. Nooruses töötas ta mitmel pool Eestis: Viljandimaal Sürgaveres ja Rõika-Meleski klaasivabrikus, Tartumaal Kambjas, Virumaal Väike-Maarjas ja võib-olla mujalgi koolmeistrina. Just sellesse perioodi langeb tema tegevus sentimentaalsete haledus- ja seiklusjuttude tõlkijana-mugandajana.
1880. aasta suvest teame teda juba Karksi-Nuias tegutseva fotograafina, kellest kui elurõõmsast mehest, suurepärasest kokast ja haritlasest, kes oli võimeline korraldama saksakeelset ristimistalitust, kirjutab oma mälestustes August Kitzberg.
Samal ajal on tal juba oma statsionaarne fotoateljee Lätis Valmieras. See fakt ongi ilmselt andnud alust kujutlusele Jobso-Livenströmist kui rändfotograafist, kes tol perioodil suviti Eestisse tuli, siin plaanvankriga ringi sõitis ja soovijaid pildistas. Kuid võib-olla see ei olegi pelk müüt?
Seniajani peetakse esimeseks professionaalseks eesti soost fotograafiks Reinhold Sachkerit, kes avas oma ateljee Tartus 1869. aastal. Peeter Toominga arvates võis Jakob Jobso-Livenström alustada rändfotograafina juba kaks aastat varem, mil ta loobus koolmeistriametist ja raamatute tõlkimisest.
Jakob Jobso noorema põlve koolmeistriperioodi jäävad ka neli tema tõlgitud-mugandatud religioosse suunitluse ja dünaamilise süžeearendusega sentimentaalset vaga- ja seiklusjuttu: «Kuida Krahw Hindrik Eihkenwels Jummalatundmisele sai» (1855), «Willem Molnau, temma hirmsad teud, ello ja surm» (1867), «Martin Braun ja temma tru Pudel, ehk Weupputus Reini jöe äres» (1867) ja «Hohrosi lossi preili ja Rütter Mojaan» (1867).
Viimast, romantilist-traagilist haledusjuttu peeti pikka aega algupäraseks, kuid 1930. aastate lõpul avastas Helmi Kurrik Friedrich Dzirne kirjutatud saksakeelse algvormi teosest «Felliner Blätter» (1859).
Jobso keel oli veel tuntavalt saksapärane ja selles ei puudunud isegi Heinrich Stahli aegsed «se» ja «need» saksa keele määravate artiklite «der», «die», «das», «diese» vastetena. Jutustamislaad oli juba ladusam ja emotsionaalsem kui tolle aja sentimentaalsetele juttudele üldiselt omane. Juttude populaarsusest kõneleb seegi, et mitu nendest ilmus hiljem kordustrükina.
Õppis fotograafiat Münchenis
Oma esimesed katsetused fotograafia vallas olevat Jobso-Livenström teinud juba Sürgaveres koolmeistri ametit pidades. Eesti foto ajalugu uurinud Ülle Lillak väidab, et 1870. aasta paiku jõudis ta oma kulu ja kirjadega fotograafiat õppida isegi Saksamaal Münchenis. Igal juhul on teada mitu tema fotot juba 1870. aastatest.
Nagu mainitud, rajas ta 1870. aastate lõpul oma fotoateljee Lätti Valmiera (Volmari) lähedale Kauguri mõisa. Kahjuks oli ta sunnitud selle varsti sulgema, sest kohalik sillakohtunik avastas, et tal puudub selleks tegevusluba ja esitas kubernerile kaebuse.
Nii teame teda alates 1883. aastast tegutsemas kutselise ateljeefotograafina Viljandis. Hiljem avas ta teise ateljee Märjamaal, mille oli aga sunnitud aasta möödudes samuti tegevusloa puudumise pärast sulgema.
Ajalehekuulutuse põhjal teame, et 1889. aastal oli Livenströmil taas kaks fotoateljeed: üks Viljandis «Suurekooli uulitsal Kondori majas» ja teine Paides «Kirsi majas tisler Leinbergi vastas».
Oma eluõhtu veetiski Jakob Jobso-Livenström Paides, kus ta suri uue kalendri järgi 5. jaanuaril 1902 (vana kalendri järgi 23. detsembril 1901). Jakob Jobso-Livenström maeti Reopalu kalmistule, kus tema kalmu vist seniajani pole leitud.
Tema Paide ateljee päris vennapoeg Jaan, sest Viljandi ateljee olevat ta juba eluajal andnud oma poja Aleksandri käsutusse.
Pärast onu surma viinud vennapoeg Jaan fotoateljee Tallinnasse ning müünud varustuse ja klaasnegatiivid koos autoriõigusega vendadele Parikastele.
Eesti ärkamisaja piltnik
Fotograafina tuleb Jakob Jobso-Livenströmi teeneks pidada seda, et ta on jäädvustanud järeltulevatele põlvedele suure hulga Eesti ärkamisaegseid tegelasi. Ta on pildistanud Aino Tamme, Lilli Suburgi, Villem Reimani, Friedrich Kuhlbarsi, Gustav Blumbergi, Jaan Tammanit, Andres Rennitit, Mihkel Kampmaad ja Mats Tõnissoni.
Tähelepanuväärseks on peetud tema suuri grupipilte, näiteks fotot Tarvastu kiriku ehitajatest. Vähemal määral jõudis ta pildistada kolme oma hilisemat kodulinna Valmierat, Viljandit ja Paidet, aga ka romantilisi Põltsamaa ja Paide lossivaremeid ning etnograafilist talumiljööd.
Tehniliselt on Jobso-Livenströmi pildid veidi pehmemad ja maalilisemad kui tolle perioodi fotograafidel tavaliselt kombeks.
Oleks tõesti kahetsusväärne, kui eestlased unustaksid ühe oma fotograafia rajajatest, värvika elukäiguga, mitmel elualal oma aja kohta üsnagi edukalt tegutsenud Jakob Jobso-Livenströmi, kes püüdles küll kogu elu saksluse suunas, kuid on siiski jäädvustanud end just eestluse ajalukku.
Jakob Jobso-Livenström
1830—1902
Kirjamees ja üks esimesi eestlasest fotograafe. Tegutses koolmeistrina Viljandi-, Tartu- ja Virumaal ning omas fotoateljeed algul Valmieras, hiljem Viljandis ja Paides.
Allikas: Mait Talts