Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugesin 10. mai «Sakala» juhtkirja «Punavalge ärtu äss» ja mul tekkis selle suhtes paar arvamust, mida tahan siinkohal lehelugejatega jagada.
Juhtkirjas sai Läti president Vaira Vike-Freiberga Moskva 9. mai pidustustel osalemise eest kõrge kiituse osaliseks. Samas on mulle meedias kajastatu põhjal jäänud mulje, et Eesti ja Leedu presidentide kojujäämine ei olnud samuti mitte ainult emotsionaalselt õige otsus.
Maailma poliitikud ja ajakirjandus märkasid Arnold Rüütli ja Valdas Adamkuse puudumist. Just seetõttu kerkis päevakorrale Baltimaade teema. Olen veendunud, et eemalejäämisega andsid kaks meest sama suure tõuke Eesti, Läti ja Leedu probleemide ja ajaloo teadvustamisele, kui seda tegi Läti president.
Lisaks tuleb mainida, et minu teada on Läti president Ameerika Ühendriikide presidendi perekonnatuttav. Osalt selle tõttu võiski saada George W. Bushi viimase Baltikumi visiidi kohaks Riia, mitte Tallinn.
Piirilepingu allkirjastamine Venemaaga on kiire ja valus probleem. Praegust kontrolljoont ei tohiks ametlikuks piiriks kuulutada. Narva tagune võiks minu meelest Venemaale jääda, kuid Setumaad ei tohi mingil juhul poolitada, see peab jääma tervikuna Eestile.
Seepärast oleks igati asjakohane, kui osapooled alustaksid taas läbirääkimisi tulevase piiri täpsustamiseks.