VILLEM VALME: eelistan kunstile elu

Villem Valme reklaamibüroos Tank, kuhu ta koos Hannes Praksiga sisekujundust tehes tõi ligikaudu kakssada taime, mis moodustavad kasvuhoonet meenutava koosolekuruumi. Foto: HARLES TOMBERG

Kaheksakümnendate aastate lõpu Viljandi noorimast punkarist Villem Valmest on aeg vorminud rahumeelse loome- ja pereinimese.

Seda, et Villem Valme on inimene, kel on asjadest oma nägemus, tabasid temaga kokkupuutuvad inimesed õige varakult. Ehkki väliselt paistab ta praegu, 27-aastasena vaoshoitum, pole kiiksud kuhugi kadunud.

Punkarist venna mõjud

Otsivale ja loomingulisele inimesele ei pruugi olla kerge, kui tal on seitse aastat vanem samasugune vend. Villem Valme vend Valner Valme oli 1980. aastate teisel poolel Viljandi tuntumaid punkareid. Praegu töötab ta «Postimehe» ajakirjanikuna.

Tema mõju nooremale vennale oli ilmne. Pole mingi ime, et Wollyst, nagu Villem Valmet tollal kutsuti, sai kümneaastaselt Viljandi noorim punkar. Jõudumööda püüdis ta vanemate punkaritega sammu pidada.

«Valneri eeskujul hakkasin luuletusi kirjutama. Esimesed maailmapildi pusletükid koos ühiskondliku vihaga tulid temalt. Käisin ringi ja olin tige, et elukorraldus on nii paigast ära. Eks olen seniajani, aga teistmoodi,» arutleb Valme.

Punki võttis noormees tõsiselt. «See andis tollal vabaduse massinorme eirata ja ennast leida. Punk pole kunagi minu jaoks olnud lihtsalt lärmakalt mädanemine, see võiks olla loov.»

Pungi aja Villem Valmet iseloomustasid pikk tukk ja naljakad täissoditud märkidega rõivad. Seespool peitusid absurdiluuletused, näiteks «Üks paks ja kole vanamees käis suure küpse soki sees», omamütoloogilised joonistegelased ning oskus situatsioone mõne repliigiga pea peale pöörata.

Praegu on Villemi ja Valneri kokkupuutepunktid pigem vennalikud. «Hiljem olen olnud juba teiste õpipoiss ja vaimses plaanis käime omi radu,» sõnab noorem vend.

Loominguline teenistus reklaamifirmas

Pedagoogikaülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud Villem Valme maitses mõned aastad ajakirjanikuleiba (sama rada oli enne käinud vend Valner). Viimaks maandus ta reklaamibüroosse Tank.

Reklaamikirjutaja tööd nimetab mees loominguliseks teenistuseks ja ametikohta kui sellist olemuselt absurdseks: olla raha eest hommikust õhtuni loov!

«Siiski ma ei tea endale sobivamat töökohta kui Tank. Mulle meeldib tööeeskirja viimane punkt, mis näeb ette, et mul on õigus jääda inimeseks. Ei usu, et teistes büroodes tohib oma arvamust nii ausalt välja öelda ja mõnest tööst keelduda, kui see on vastuolus enda eetiliste tõekspidamistega. Tankis olen seda teinud ja erilist jama pole tekkinud.»

Villem Valme reklaamitööst annab aimu sügisel tema idee järgi tehtud Eesti Ekspressi telereklaam «Luige kulul lõunasse». Selles teevad Rein Marani filmitud luiged pargitiigil oma igapäevaseid toimetusi.

Mees on seisukohal, et igasugune meedia peaks ajast sammukese ees käima ja mitte õhutama tarbija madalaid tunge igal võimalikul moel. «Reklaam kasutab paraku sageli väga labaseid jõuvõtteid. Saab ka kultuursemalt,» on ta oma elukutse suhtes kriitiline. Eneseteostusvõimalusi ta selles ei näe. «Teen seda mujal, mittekaubanduslikes sfäärides.»

Kirjutamine on põhiline

Villem Valme on oma sõnul napakate ideedega aidanud sisearhitekt Hannes Praksi omanäoliste kujunduste loomisel, näiteks klubis Tallinn, kingakaupluses Trend Express, kohvikus Zum Zum ja reklaamiagentuuris Tank. Ta on teinud koos Lauri Sommeriga katsetusi kodubändidega Flower Window ja Tuljak.

Oma loomingust rääkides peab ta põhiliseks kirjutamist. «Teised tegemised on pakkunud põnevat vaheldust, aga kirjutamine on mind saatnud poisipõlvest peale. Ja keel üldse. Keel kujundab mõtteilma, aitab kasvada ja end vaimselt korrastada.»

Valme on üllitanud esimese luulekogu «Artur Tõhu unenägu» ja on proosakogu «Psaikobilli» kaasautor.

15 aasta jooksul kirjutatud luuletusi aitas raamatuks koondada sõber Lauri Sommer. Tema hinnangul on Valme tekstides põhiline lihtsus, olulistest asjadest ilma ülespuhumiseta rääkimine. «Ja hüva kiiks kulub argikultuuri keskel samuti väga ära,» lisab ta.

Villem Valme arvates on kirjutamisele pühendumine olnud läbi aegade paljudele suur luksus, eriti kui ei soovita oma elu sellele ohvriks tuua.

Möödunud kevadel vaatas ta Kiasma kunstimuuseumis lühikest videot. Kunstnik külmetab lumisel väljal kahe teeviida ees ja mõtleb, kuhupoole astuma hakata. Ühel viidal on «Kunst», teisel «Elu». Lumeväli on nii suur ja lai, et ta ei näe, mis ühel või teisel pool on. Ta peab otsustama ainult siltide põhjal. Lõpuks ei oska ta üheski suunas minna.

«Mina olen peaaegu alati valinud elu. Kunst on tore, aga eluga võrreldes siiski peenraha,» annab Valme oma hinnangu.

Eesti keele euromüntidele viija

Muude tegemiste kõrvalt osales Valme sügisel Eesti euromündi võistlusel. Kuigi rahvahääletusel valiti välja teine töö, pälvis tema oma paljude kunstiinimeste tunnustuse.

«Selle juurde tiris mind kolleeg Jaak Peep. Ta ütles, et on selline võistlus ja ma võiks midagi teistsugust välja pakkuda. Mul tekkis mõte, et võiks Põhja-Euroopa metslaste eksootilist keelt üle Euroopa tutvustada. Raha levib ju tänapäeval hästi ja meeldib kõigile, sellest saaks hea rahvaluule edasikandja,» kirjeldab Valme, kuidas idee tekkis. «Koukisin välja pedaaegse sõnavara ajaloo konspekti, otsisin üles esimesed teadaolevad eestikeelsed sõnad ja Jaak pani need müntidele.»

«Võidulootusi me ei hellitanud. Kas või raamatute ja plaatide müügiedetabelite põhjal on ju teada, et rahva arvamus on ohtlik. Siiski eelistan valitud traditsioonilist lahendust tõelistele õudustele, mis samuti finaali olid pääsenud,» hindab ta tagantjärele. «Imestama pani, kuhu jäid linnud ja loomad, putukad ja puud? Meie teine mõte eesti keele kavandi kõrval oli just kohalik floora ja fauna.»

Kasesalu kivimaja kolmandal korrusel

Rohelisest Viljandist pärit Villem Valmele on loodus tegelikult alati oluline olnud. Sõber Lauri Sommer meenutab aastatetagust Viljandi-aega: «Hulkusime igasugu radu mööda Paalalinna sooservas, Jämejalal, Karulas ja Pärsti vallas. Käisime kinnisilmi, turnisime raudteel ja maantee ääristel, noppisime metsmaasikaid või lihtsalt istusime ja vaatasime ilma.»

Nüüd, töötades kivises Tallinna südalinnas, on Villem Valme koostöös Hannes Prak-siga looduse ka oma töökohta Tanki toonud. Seal on kasesalu, täpsemalt öeldes siiski vaid puude tüved, ligikaudu kakssada toataime, mis moodustavad kasvuhoonet meenutava koosolekuruumi ja mururiba koos vabalt ringi kalpsava jänesega. Tiik jalapikkuste kaladega ei jäta selle juures enam palju ruumi üllatuseks.

«Hannesega sisekujunduste tegemisel on üks meie loosungeid olnud «Loodus tuppa!», sest õues juba on loodus.»

Praegu elab Villem Valme koos abikaasa Renatega Tallinna agulirajoonis. Nende tulevikuplaanides on maale kolimine. «Me ei ole kumbki siit pärit ja jälgime elu Tallinnas nagu pikaleveninud dokumentaalfilmi.»

Südamega orienteerumine

Oma senist elukäiku analüüsides arvab ta, et rohkem kui teadlikult planeeritud samme, on olnud otsimist ja proovimist. «Ega elu sageli plaanidest küsi. Käid südamega oma rada kogu selle tohuvabohu sees. Kui vahel eksid, on see inimlik, aga otsimisest ei tohi loobuda,» mõtiskleb Valme.

«Üldiselt olen üsna loogiline poiss, ehkki see loogika on olnud kohati kauge kaarega ja läbi padrikute. Olen pärit Kauge tänavalt ja eks selleski on oma loogika. Aga lõpuks ma jõudsin oma elu suure väravani ja sain kokku oma abikaasaga. See on juba kõigevägevama loogika!»

Renate on samuti loomeinimene: ta on vabakutseline koreograaf. Mees tunnistab, et nendevaheline side on nii tihe, et teineteist täiendatakse ka loomingus.

«Renate aitab mind kõigis tegemistes nõu ja jõuaga ning vastupidi. Perspektiivis huvitab meid üleüldse tihedam loominguline koostöö. Väga võimalik, et löön kaasa mõnes tema järgmises tantsuetenduses. Mitte küll laval, sest igasugu avalikku esinemist ma pelgan,» lausub ta.

«Mängisime sõber Ramoga Suigu kirikus kitra ja flööti, kui Villem ja Renate abiellusid. Sellist seost, täiendust ja armastust inimeste vahel on väga hea näha,» meenutab Lauri Sommer.

ELULUGU

Sündis 7. oktoobril 1977. aastal Viljandis.
1996. aastal lõpetas Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi.
1996—1999 õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti keelt ja kirjandust.
1999—2001 oli luulerühmituse Mustrid liige.
1998—2004 aitas üles töötada plaadifirmat Kohvirecords.
2003. aastal asutas plaadifirma Õunaviks. Klubi Tallinn, kohviku Zum Zum, kingapoe Trend Express ja reklaamiagentuuri Tank sisekujunduse kaasautor.
Alates 2001. aastast reklaamibüroo Tank copywriter.
2003. aastal avaldas luulekogu «Artur Tõhu unenägu».
2004. aastal abiellus koreograaf Renate Keerdiga.
Allikas: «Sakala»