Anu Röömeli viisid kõlavad laulupeol

Anu Röömeli laulikutes «Sulle ma laulan» ja «Püüdmatu laul» on kokku paarkümmend lugu. Pildil aitab klaveriõpetajal neid lehitseda tema õpilane Marta Sööt. Foto: Elmo Riig

Viljandi Muusikakooli klaveriõpetajas Anu Röömelis on piisavalt lapsemeelsust ja pealehakkamist, et lastele rõõmsaid viise ja põnevaid laulusõnu luua.

Viljandi lauluõpetajate kinnitusel ei möödu ilma Anu Röömeli lastelauludeta enam ükski siinne laulupidu. 28. mail peetaval Sakala mängude rahvapeol tuleb esitusele kaks tema lugu, mis trükis veel ilmunud ei ole. Nii «Lõbus päev» kui «Hea tuju laul» on loodud möödunud kevadel.

«Siinsed lapsed on mul esimesed katsetajad,» tunnistab 46-aastane Anu Röömel oma loomingust rääkides. «Viljandi lauljatel on teada peaaegu kõik need lood, mis alles uutesse laulikutesse minekut ootavad,» selgitab ta.

Kõige esimesed katsejänesed on Anu Röömelil tema tütred. Leila on 15-aastane, Liisil on vanust 13 aastat.

«Nende pealt näen kohe, kas laul meeldib või mitte,» selgitab laululooja. «Ise lugu klaveril mängides kõlab see hoopis teisiti kui lapse suust kuulates.»

Esimene laul oma lapsele

Osaliselt tütarde pärast Anu Röömel laule looma hakkaski. Juba väiksena laulsid tüdrukud ilusasti. Ema aga avastas, et ta ei teagi lastelaule, mida neile õpetada. Kui mõneks tähtpäevaks oli lugu vaja, lõi naine selle ise.

Üks esimestest Röömeli lauludest oli «Sulle ma laulan».

«Kirjutasin selle siis, kui Leila oli 3,5-aastane,» meenutab naine. «Minu ema oli sel ajal juba 75 aastat vana ning Leila laulis talle sünnipäevaks: «Sulle ma laulan, mummike hea, sulle ma laulan, kuula mind sa.»»

Sama lauluga osales Leila hiljem «Laulukarusselli» võistlusel, jõudis finaali ning esines televisiooniski. Vanaema hellitusnimi Mummike oli seal asendatud sõnaga «sõbrake».

Laul jäi kõrva Liivi Listrale, kes valis selle oma lastelaulude plaadi nimilooks. Pealkirja «Sulle ma laulan» kannab trükis, mis sisaldab Anu Röömeli loomingut.

«Selline lugu peitub nii mitmegi laulu taga,» tõdeb klaveriõpetaja. «Seegi on ju iseenesest vaid pisike lauluke, kuid minul tuleb ikka meelde, kuidas ema istus diivanil ja väike laps laulis talle.»

Tegi kolleegidele salme

Anu Röömel tunnistab, et vähesel määral kirjutas ta mõneks tähtpäevaks salmikesi ja viisijuppe juba lapsepõlves.

Väljapaistev laulusolist pole ta kunagi olnud, kuigi muusikaga on ta seotud alates viiendast eluaastast, mil ta muusikakooli eelkooli läks.

Muusikakoolis õppis Anu Röömel klaverimängu, tema õpetaja oli Leelo Rõuk. Tema käe all saab praegu klaveritunde ka Liisi Röömel.

Pärast Viljandi Muusikakooli lõpetamist läks Anu Röömel õppima Tallinna Muusikakeskkooli ja seejärel Eesti Riiklikku Konservatooriumi, praegusesse Eesti Muusikaakadeemiasse.

1982. aasta sügisel asus ta tööle Viljandi Muusikakooli klaveriõpetajana ja sellele ametikohale on ta jäänud tänaseni.

Röömel meenutab, et Viljandisse tulles sai muusikakoolis tema ülesandeks sünnipäevadel kolleegidele lilled ja kaardid hankida. «Ükskord lõppesid salmid märkmikust otsa. Siis mõtlesin ise sünnipäevalastele paar iseloomulikku rida välja.»

Salmikesi ja laulujuppe tegi Röömel teistegi tuttavate tähtpäevadeks. «See info levis ning lauluõpetajad hakkasid paluma, et ma nende õpilastele mõne loo teeksin,» meenutab laulumeister.

Röömel kinnitab, et õpetajad tunnevad uute lugude vastu suurt huvi. Palju on tema käest küsitud laule, mis puudutavad mõnda kooli sündmust või tähtpäeva. Hulga laule on Röömel kirjutanud Valuoja põhikoolile, kus on õppinud tema tütred ning kus ta ka ise enne Tallinna minekut käis.

Vahel palutakse Anu Röömelil kirjutada laul mõnele lapsele, kes lauluvõistlusele läheb. «Vaatan siis lapsele otsa, milline ta on. Ja nii ongi mul paar poistelaulu otse laulja pealt maha kirjutatud,» tunnistab ta.

Ühe sellise teose nimi on «Möllumees». «Üldiselt on 9-10-aastased poisid ju kõik sellised,» muigab laululooja.

«Kui tahan, olen korralik ja hea.
Kui tahan, teen kõik, mis pean.
Aga vahel mulle meeldib olla möllumees,
tagurpidi hüpata ja teha karated,
küsida ja pärida, põgeneda  eest.
Lubage mul vahel olla möllumees!»

Lastelauludes on sõnad tähtsamad

Anu Röömel on sõnu kirjutanud ka täiskasvanute lauludele. Siis on tema ülesanne olnud juba valmis viisidele ja fonogrammidele tekst juurde mõelda.

Marco ja Rain Raimo plaatidele on Röömeli sõnadega jõudnud umbes 40 lugu.

Lastelauludele on naine tavaliselt kirjutanud nii viisi kui sõnad. «Lastele on isegi raskem sõnu leida,» tunnistab ta. «Kui suurte laulud räägivad enamikus tunnetest, siis lasteloos peab olema mingi eriline sõnum.»

Mõned aastad tagasi paluti Anu Röömelil näiteks teha laul Sakala mängudeks, kus lavastati mulgi pulm. Naine otsis hulk aega huvitavat mõtet, kuni lõpuks kargas talle pähe üks lausejupp. «Kahtlesin kaua, kas julgen seda laulu näidata, kui esimesed sõnad on: «Lasteaias näitas üks poiss mulle keelt»,» muigab ta.

Esinejatele lugu meeldis ja laul, mis kannab pealkirja «Poisid, poisid», on praegu üsna laialt levinud. See on ka üks nendest laulukestest, mille on trükkinud kirjastus Muusika.

Valmimas on plaat

2003. aastal trükivalgust näinud laulikutes «Sulle ma laulan» ja «Püüdmatu laul» on kokku paarkümmend lugu. Mõned Röömeli tööd on avaldatud kogumikus «Talve- ja jõululaule lastele».

Praeguseks on naisel kogunenud veel hulk laule ja noote, mis peagi trükki peaksid minema. Lisaks sellele on tal tekkinud mõte anda komplektis laulikuga välja plaat, millelt õpetajad neid lugusid kuulata saavad.

CD on praegu tegemisel ning selleks on Röömel Kultuurkapitalilt ja Viljandi Linnavalitsuselt saanud kokku 7000 krooni. Salvestused käivad Viljandi Kultuuriakadeemias ning plaati aitab teha Kalle Kivistik.

Lauljateks on Anu Röömel kutsunud väikese grupi noori. Mõned neist on tema enda klaveriõpilased, mõned mujalt kutsutud laululapsed.

Röömel rõhutab, et tema laulude hulk kasvab paljuski tänu Viljandi muusikaõpetajatele. «Nad innustavad ja julgustavad mind. Kui neile laulud meeldivad, siis nad ütlevad seda kohe ja sugugi mitte ainult viisakuse pärast,» kiidab naine.