Kui Siberi miljonilinnast Novosibirskist Eestisse sõitnud noormees Tartu raudteejaamas perroonile astus, oli ta esimene mõte: «Missugusesse külla ma sattunud olen!»
Oleg Titov leiab, et elumuutus oleks võinud juba varem tulla
30. aprill 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartusse tõi Moskva Suure Teatri akadeemilise balletikooli lõpetanud Oleg Titovi üks nimi — Ülo Vilimaa. See oli lavastaja, kelle looming keeras 1970. aastatel meie tantsukunstis uue lehekülje ja kelle töödest räägiti legende kaugel väljaspool Eestitki.
Moskva Oleg Titovi ei tõmmanud, pärast balletikooli lõpetamist ei tekkinud tal tahtmist Suurde Teatrisse jääda. Seal oli hiiglaslik maja ja liiga palju andeid, et tõusu loota.
«Parem olla esimene Siberis!» meenutas ta oma õpetaja sõnu ja sõitis koduteatrisse. Kuigi ka Novosibirski teatri balletitrupis oli 90 liiget, õnnestus andekal noorel tantsijal seal silma paista ja huvitavaid rolle saada.
Peatselt läks teatrihoone viieks aastaks remonti ja noormees võttis ette Tartu-tee. Vanemuisesse jäi ta 17 aastaks.
«Ma armastasin väga seda teatrit. Sealset seltskonda ja väga mitmekesist repertuaari: klassika, modern, džäss, neoklassika — kõik stiilid,» põhjendab Titov, miks ta loobus mõnda suuremasse teatrisse minekust.
Oleg Titov tantsis Tartus kümneid suuri ja väga eripalgelisi rolle.
«Ma armastasin Vanemuist»
«Vaatasin Tartus Vilimaa videoid, väga huvitavad tööd. Kahjuks olid siis, kui mina tulin, tema paremad päevad juba möödas. Noorena oli ta tipus. See on kummaline, et ta mingist hetkest enam edasi ei arenenud. Sellest on kahju!» nendib ta tagantjärele.
Kauaaegne Vanemuise esitantsija ütleb, et teadis pool aastat ette, et see on tema viimane hooaeg. Kaks kuud enne hooaja lõppu saigi ta teate, et leping lõpetatakse, sest pensioniaeg tuli kätte.
«Algul ma solvusin. Olin nii pikka aega, kõik oma parimad aastad seal töötanud ja järsku teatati, et ma ei ole enam vajalik. Tagantjärele on aga tekkinud mõte, et lahkuda oleks tulnud juba varem. Sain väga meeldiva töö Ugalas ja algas uus elu, ma olen selle üle õnnelik,» räägib praegune Ugala liikumisjuht.
Liikumisel on kandev roll
Ta on seadnud kõigi viimase aja Ugala draamalavastuste liikumise. Kui teatrimajast Oleg Titovit intervjueerimast lahkun, küsib valvelauas istuv proua: «Kas te ikka olete tähele pannud, et meie lavastustele on elu sisse tulnud?»
Pakkumisi on rohkem, kui Oleg Titov vastu võtta jõuab. Ta on töötanud Rakveres ja Draamateatris, hiljuti kutsusid teda koguni kaks Riia suuremat teatrit.
«Lavastaja helistas ja pakkus mulle lavastust. Küsisin, miks mulle? Ütles, et nägi Vanemuises minu videoid ja nende põhjal kutsub. Kahjuks pidin ära ütlema, sest pole aega.»
Esimese suurema tähelepanu liikumisjuhina pälvis Oleg Titov «Chicagoga», mille kohta Heli Vaus-Tamm «Sirbis» kirjutas: «Oleg Titovi liikumisel on lavastuses kandev roll.»
Iseenda lavalemineku kohta ütleb endine tantsija, et vähemalt esialgu ta seda ei plaani. «See on väga raske füüsiline töö, seda enam, et traumad kimbutavad. Mida vanem oled, seda rohkem neid tunned.»
Täna õhtul Heimtalis esietenduva «Nelja aastaaja» liikumise on seadnud Oleg Titov. See on tema esimene koostöö Kaarin Raidiga.
«Olin Kaarinist väga palju kuulnud. Kartsin temaga tööd alustada, minule on ta legend. Siis avastasin oma suureks imestuseks, et temaga on väga kerge töötada. Me mõistame materjali ühtemoodi,» räägib ta ja lisab, et tal ei ole veel üheski proovis hetkekski igav hakanud.
Nüüdseks on Tartu Oleg Titovi arvates piisavalt suur linn, seda on Viljandigi.
Märk aeg maha võtta
«Olen Tallinnas töötanud, aga ma väsin seal ära. Seal on teine rütm, tänaval on teine energia, hoopis agressiivsem. Mida väiksem linn, seda rahulikum elu. Teatris töötades on palju energiakulu ja emotsioone, väljaspool tahaks puhata. Tallinnas on see raske. Aga mõnikord tahan sinna sõita.»
Oleg Titovil on Viljandis korter, alles on ka tema Tartu kodu.
«Mul on palju tuttavaid, aga tõelisi sõpru vaid mõni üksik. Nagu meil kõigil, ma arvan.»
Ta ütleb, et õiged sõbrad leidis ta alles pärast kolmekümneseks saamist. «Enne oli pea vist liiga laiali, ma ei võtnud elu kuigi tõsiselt.»
Kuni ta murdis ühel etendusel põlve. Pärast kukkumist tahtis ta edasi tantsida, aga tundis, et jalg ei kanna enam. «Siis sain aru, et midagi väga tõsist oli juhtunud, jalg seisis ainult naha abil koos.»
«See oli märk, et lõpuks tuleb aeg maha võtta ja elu üle tõsiselt järele mõelda,» leiab ta ise.
Oleg Titov on südamest tänulik Toomas Teinile, keda ta nimetab kuldsete kätega kirurgiks. «Ta tegi kaks lõikust. Põlv andis küll tunda, eriti kui oli suur koormus, aga ma sain tantsida. Tantsisin veel seitse aastat.»
Meenub hiljuti loetud uudis baleriinist, kes vallandati ülekaalu pärast.
Pärin, kui raske võib olla baleriin, et ta ei muutuks partnerile liigseks koormaks.
«See ei sõltu alati kaalust. Üks partner võib olla teisest seitse kilo raskem, aga teda on kerge tõsta. Võib olla väga kleenuke tantsijanna, aga sõna otses mõttes mittetõstetav. See on huvitav, aga nii see on. Kui tantsija ei kontsentreeru ega aita partnerit, on temaga laval ebamugav olla.»
Lisaks teatritööle lavastab Oleg Titov kultuuriakadeemia tudengite tantsuetendust, nii et aja täitmisega tal probleemi ei ole ja kuueaastane foksterjer peab kannatlikult pika päeva ootama, kunas peremees koju jõuab.
Oleg Titovi ema ja õe pere elavad Novosibirskis. Viimati sai ta kunagisse kodulinna kolm aastat tagasi. Õepojale on ta põnev sugulane, sest kaugeltki igaühel pole välismaal elavat onu.
Ta on tänulik oma vanematele, kes lasid tal vabalt elukutset valida, ükskõik mida nad ise hingepõhjas mõelda võisid. Valitud tee on parim, mida ta endale soovida võiks.
ELULUGU
Oleg Titov on sündinud 3. novembril 1965 Kemerovos. Lõpetas 1984. aastal Moskva Suure Teatri akadeemilise balletikooli. Töötas 1987. aastani Novosibirski ooperi- ja balletiteatris ning seejärel Vanemuises. Ugala liikumisjuht 1. augustist 2004.