Kivikoera originaal on alles

Marju Roosipuu on proovinud ajahambast räsitud kipskujule kõrvu tagasi liimida, kuid see pole õnnestunud. Foto: Elmo Riig

Okupatsioonieelsetel aastatel palju kõneainet pakkunud hundikoera kuju kipsist originaal on keerulised ajad üllatuslikult üle elanud ning valvab autori kodumaja trepikoda.

Linnapea August Maramaa ostis skulptuuri 1932. aastal kohalikult kujurilt Hilda Orgussaarelt ja kinkis selle linnale.

Maramaa esialgse plaani kohaselt pidanuks kuju kaunistama raekoja esist, kuid kolmeliikmeline komisjon ei pidanud seda asukohta sobilikuks. Lõpuks pandi koer Lossi ja Jakobsoni tänava nurgal asuvasse parki, mida tollal tunti Lastepargina.

Vanemate linlaste mäletamist mööda langes Maramaa koer Teise maailmasõja algusaastatel mitmel korral vandaalide ohvriks ning kadus lõpuks salapärasel kombel. Ühtki dokumenti kuju teisaldamise kohta ei ole asja uurinud inimeste väitel seni leitud.

Murtud kõrvad

Küll aga on Hilda Orgussaarele kuulunud majas alles skulptuuri kipsist versioon, millele kunstnik andis viimase lihvi ilmselt 1931. aastal. Pronksvärviga üle võõbatud taiesel on murtud mõlemad kõrvad ning kannatada on saanud ka alus, kuid üldjoontes on see siiski hästi säilinud.

«Oleme püüdnud tema kõrvu parandada, kuid see pole õnnestunud,» rääkis maja ja koera praegune omanik Marju Roosipuu.

Naise sõnul oli Hilda Orgussaar tema mehe sugulane ning eakad perekonnaliikmed on skulptori elust värvikaid seiku rääkinud. «On tunda, et ta suutis siin majas luua väga hea aura ja see on tänaseni säilinud. Seda ütlen mina ja sama kinnitavad meie külalised, kes vahel ei taha äragi minna.»

1968. aastal kodulinnas surnud Orgussaarest on maha jäänud terve hulk eestiaegseid dokumente, kirju, fotosid ja rõivaesemeid. Maramaa koerana kuulsaks saanud kuju pole ainus. Pööningul ja teisel korrusel leidub väiksemaid koerakesi ja tollaste võtmeisikute kipspäid.

Koerad peavad elusolendiks

Istuvat hundikoera nimetab perenaine siiski ainulaadseks. Lisaks sellele, et see on teistest skulptuuridest suurem, äratab see vaatajates erilisi tundeid. Näiteks pidavat päriskoerad, nii suured kui väikesed, reageerima sellele kui elusolendile. «Nad urisevad, vaatavad ja nuusutavad teda — võtavad kui omasugust,» rääkis naine. Koridori teises nurgas seisev valge nähvitsa kuju jätvat koerad täiesti külmaks.

«Oleme leidnud siit sahtlitest fotosid, millelt on näha, et koera koopia on pargis asunud, aga see, et tal on seos Maramaaga, tuli meile küll uudisena. Sedavõrd kuulsusrikast ajalugu poleks osanud arvatagi,» ütles Marju Roosipuu.

Hilda Orgussaar sündis 1889. aastal Viljandis. Ehkki ta õppis Peterburi Kunstide Akadeemias, naasis ta hiljem loometegevuseks sünnilinna.

KADUMINE

Skulptor Hilda Orgus-saare sugulaste hulgas on levinud versioon, mille järgi lasi kunstnik ise istuva koera Lastepargist ära viia, sest ta ei suutnud vaadata, kuidas linlased selle kallal jõudu kasutavad.

Kuju kipsist originaali praegune omanik Marju Roosipuu usub, et jutul on tõepõhi all. «See info pärineb minu mehe vanaemalt Anna Orgussaarelt, kes nüüdseks on paraku surnud. Ta rääkis sellest 1980. aastate lõpul, kui minu mees Hilda Orgussaare kunagisse majja kolis ning siit arvukalt koeraskulptuure leidis. Ei usu, et vanaema selle loo välja mõtles, sest neil aastatel ei olnud ju koera salapärasest kadumisest ajakirjanduses juttu tehtud.»