Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2443437t1h454a.jpg)
Tosin aastat tagasi maksis öö Viljandi hotellis tualetita toas 11 krooni 80 senti, baarid suleti südaööl ning linnas polnud ühtegi restorani.
Selline huvitav info sattus mulle kätte, kui sirvisin ajalehe «Kulutaja» 1993. aasta veebruaris ilmunud numbrit, milles olid eriküljed Viljandi kohta. Ajakirjanikud Piret Vainu ja Üllar Luup olid uurinud Viljandi hotellide ja söögikohtade seisukorda ning siinsete suurettevõtete käekäiku.
Hotell algab kolmandalt korruselt
«Kulutaja» seltskond broneeris telefoni teel toad tolleaegses munitsipaalasutuses Viljandi hotell. Praegu Grand Hotel Viljandi nime kandvat maja kirjeldas Piret Vainu 1993. aastal järgmiselt.
«Viljandis jõuab reisiseltskond soliidse eestiaegse terassiitkrohviga tumehalli maja juurde. Selle avarasse trepikotta on talviste külmade eest varju pugenud kahtlase päritoluga vindine seltskond, kes näib end siin tundvalt turvaliselt.»
Teisel korrusel jõuavad nad suurte mustade uste taha, mis viivad esmalt hoopis lattu ja seejärel hotelli restorani saali rajatud kauplusesse Celler.
«Loogiline oleks, et hotell algaks esimeselt korruselt välisukse tagant, kuid — võta näpust — tõusta tuleb kõrgemale.
Firma tagaruumiks ja kauba laadimise punktiks on trepikoda, mis on ühtlasi sissepääsuks hotelli. Trügides apelsinikaste tarivate kauplusetöötajate vahelt kolmandale korrusele, jõuamegi hotelli klaasuste taha,» kirjeldab «Kulutaja».
WC ja kraanikausita numbritoad
Teenindamine ja külalistesse suhtumine on ajakirjanike sõnul igati viisakad. Toad jätavad aga trööstitu mulje: sisustus on väga kulunud ja iga ese pärineb justkui eri ajast. Tavaliselt nähtavale kohale pandud õlimaal on koridoris lae alla riputatud. Arvatavasti selleks, et seda poleks võimalik näppida või kaasa viia.
«Kulutaja» jätkab: «Numbritoas ei ole kraanikaussi, vanni ega WC-d. Vannituba juhatatakse kätte korrus allpool, soe vesi olevat hommikuti. WC on olemas kusagil koridori teises otsas. Tualettpaberit ja seepi ei ole seal näha. Küll on näha väljas koridoris olijatele läbi kelmika klaasideta ukse kogu tegevus, mida seespool sooritatakse. Ainuke võimalus mitte eksponeeritud olla, on toimetada oma asju pimedas.»
Arvanud, et tegemist on ehk nii-öelda nõukogude turistile mõeldud numbritubadega, uuris «Kulutaja» ka välismaalastele pakutavaid majutustingimusi. Need ei erinenud varem nähtust kuigipalju. Ruumid olid küll avaramad, kuid juhuslikku mööblit oli sinna rohkem kogutud. Vanni, tualeti ja kraanikausiga vannitoa miinustena tuuakse välja vaid mõned seinalt puuduvad glasuurplaadid.
Välismaalane maksis poole rohkem
Kahetoaline ja kahe kohaga luksusnumber, kus oli telefon, külmkapp ja teler, maksis tollases Viljandi hotellis üheks ööpäevaks 94 krooni 40 senti. WC-ga ühetoalise ja kolmekohalise numbri eest tuli tasuda 35 krooni 40 senti ning ühetoalise WC-ta numbri eest 11 krooni 80 senti.
Viljandi hotellile pakkus tosin aastat tagasi konkurentsi vaid endisesse KEK-i ühiselamusse rajatud hotell Sammuli. Praegu värskelt kortermajaks renoveeritud hoone jättis tollal ajakirjanikele tänu oskuslikule sisustusele niinimetatud esindushotellist tunduvalt parema mulje. Spetsiaalselt tellitud must matt mööbel, toon toonis külgkardinad ja korralik sanitaarsõlm pälvisid kiidusõnu.
Hotellis Sammuli olid kehtestatud eraldi hinnakirjad eestimaalastele, SRÜ-lastele ja välismaalastele. Ühe öö eest kahekohalises luksusnumbris tuli tasuda kas 50, 60 või 90 krooni. Tavalised toad olid kolmandiku võrra odavamad.
Restoranideta linn
Et Viljandis ööbijal võib ka kõht tühjaks minna, uurisid ajakirjanikud ka siinseid toitlustuskohti. Restorane leidmata pöörab «Kulutaja» pilgud kohvikute ja baaride poole ning kirjeldab neid järgmiselt.
«Meeldiva teenindamisega kohvik Viljandi; madalate päevaste hindadega Daalia, kus harjumuspäraselt lõunatavad maakonnavalitsuse härrad; soliidne baar VM, Iva ja Mulgikelder.»
Küll aga tekib külalistel probleeme õhtuse aja sisustamisega, sest baarid ja kohvikud suletakse ajakirjanike andmeil hiljemalt kell 24, inimeste delikaatne väljapuksimine algab juba pool tundi varem.
Selle põhjust uurivatele ajakirjanikele väitsid baaride ja kohvikute omanikud, et tegemist on linnavalitsuse nõudmisega. Kes tahab oma asutust kauem lahti hoida, peab lisatasu maksma. Niimoodi laekuvaid summasid kasutatakse õhtusel ajal korda tagava politsei finantseerimiseks.
Tollane linnapea Helir-Valdor Seeder tunnistab «Kulutajale», et linnavalitsus tuli vastu politseile, kes oli kaks korda esitanud taotluse, et nende töö kergendamiseks suletaks lõbustusasutused kell 24. Raha nõudmisest ei teadvat ta aga mitte midagi.
Milline on seis praegu?
Kaksteist aastat hiljem on Viljandi hotelli asemel 80-kohaline neljatärninõuetele vastav Grand Hotel Viljandi. Lisaks on linnas 56-kohaline kolmetärnihotell Centrum, kaks hostelit kokku 30 kohaga ning hulk puhkemaju ja kodumajutusvõimalusi pakkuvaid eraisikuid.
Mõlema hotelli juurde kuulub restoran, lisaks on linnas neli pubi, mitu baari ja kohvikut, mille lahtiolekuaegu ei piira keegi.