JAAK VAUS: kes mäletab «Aarete saart» kümne aasta pärast? Teater on kaduv kunst, see on täna ja ainult täna!

Teatrikunstnik Jaak Vaus ütleb, et teatris on kõik võimalik. Kui on mõistmist ja tahtmist ja muidugi raha.

FOTO: Elmo Riig

Kui Ugala kunstnik Jaak Vaus veel koolipoiss oli, oli ta ema Nuff-Nuff ja isa kuri hunt ning ta ise müüs ringreisidel kavalehti, kümme kopikat tükk.

Nali naljaks, aga kõik see leidis tõesti aset Märjamaal, kus inimesed pärast päevatööd isetegevusest ja näitemängudest mõnu tundsid. Alevikus tegutsesid nii nukuteater kui operetitrupp. Jaak Vausi lapsepõlveaja mälestustest kõige esiletükkivamad pildid ongi need, kus ta oma vanematega pühapäeviti koos on ja teatrit teeb.

Jaak Vausi ema oli tegelikult lasteaiakasvataja ja isa kooliõpetaja. Just isa juhendatavale nukulavastusele «Tare-tareke» maalis kaheksanda klassi poiss Jaak vineeri peale oma elu esimesed dekoratsioonid.

Pintsel istus tema kätte hästi juba lapsena, õhtuti käis poiss kunstiringis. Ta mäletab, et mõnikord väntas ta varahommikuti jalgrattaga metsa, kus ta siis udu sisse mähkunud looduspilte otse natuurist maalis.

Nüüd Vaus enam ei maali. Teater annab talle nii vägeva toonuse, et isegi suvel, mil ta oma Matsalu lahe äärses väikeses majakeses istub, silmitseb ta aknast välja vaadates lihtsalt merd.

Maalikunstnik pigistab tuubist värvi ja paneb selle lõuendile ning on paarikümne aasta pärast selle pildi tõttu ehk mitu korda kuulsam kui praegu.

«Kes aga mäletab «Aarete saart» kümne aasta pärast?» nii võib teatrikunstnik oma mõtetes mõnikord küsida. Teater on kaduv kunst, see on täna ja ainult täna! Aga just sellepärast see Vausi vastupandamatu jõuga tõmbabki.

Preemiatevääriline «Aarete saar»

Üht korralikku noortetükki, mis tooks majja rüblikueas poiste ja tüdrukute sagimist ja vaimustushüüded, vajab iga teater nagu õhku. Lapsed on teatri elujõu allikas. Peeter Tammearu tuli ja ütles, et nüüd teeme ühe suure, ausa ja tõsise tüki, ning Jaak Vausi silmad lõid särama.

Robert Louis Stevensoni raamatu «Aarete saar» võttis Vaus poisikesena varakult ette. Algus oli eriti haarav, aga piraadiromaan jäi tookord ikkagi pooleli. Nüüd luges ta röövliseiklused siiski läbi, isegi nii põhjalikult, et konspekteeris teose peatükkide kaupa. Ta märkis erilise hoolega üles selle, mida Stevenson on öelnud Jimi Hawkinsi, John Silveri või mere kohta.

Neid Stevensoni kirjeldusi, kuidas meri plekib või päike veriselt loojub või kuidas lõunamere tähistaevas särab, ei saanud Jaak Vaus «Aarete saarele» lavakujundust tegema hakates kuidagi tähele panemata jätta. Nii ongi lavastuse üks kirkamaid kujundeid horisondile projitseeritud hiiglasuur kuu, millelt peegeldub tüüne meri, mäslev ookean või siis eksootiline palmisaar.

Pealegi on lavastaja Peeter Tammearu dramatiseering sedavõrd hea, et tasandab oskuslikult ka kõik Stevensoni nõrgad kohad. Seda ei kiida üksi kunstnik, seda kinnitab teatripäeval Peeter Tammearule üle antud Salme Reegi nimeline auhind.

Jaak Vaus ise noppis oma kunstnikutöö eest Eesti Teatriliidu aastapreemia. Ütleb selle kohta aga moka otsast, et tegelikult on seegi peamiselt lavastaja teene. «Mõne teisega oleks lava võinud olla staatiliselt paigas ja mingi ninnu-nännu peal,» selgitab ta. «Tegelikult oleneb kõik sellest, kuidas inimeste hingede loominguline suhe areneb.»

Teatris käib töö südamega

«Teatris vanus ei loe. Mul võib siin ea poolest olla poegi ja tütreid, aga teatris tuleb inimestega suhelda nii, nagu võrdne suhtleb võrdsega. Mõnel tuleb ära unustada minu hall pea ja ma ise ei märkagi kellegi roosasid põski,» räägib Vaus ja asetab käe hellalt rinnale. «Töö teatris käib läbi südame!»

Vausi suus ei kõla õrnad sõnad õõnsalt. Inimeseski hindab ta kõige enam mõistvat hinge ja oskust suhtlemisel silma vaadata. Näitleja puhul seda, kas ta laval säramise kõrval ka pärast koridoris vastu kõndides sümpaatne on ja naeratada mõistab.

Jaak Vaus on kümme aastat Nukuteatris peakunstnik olnud, seal väikese inimese hinge kõige sügavamatesse soppidesse piilunud ning nüüd ka kõikjal mujal elus eelkõige ausust ja siirust hindama õppinud.

«Aarete saares» tehakse püssipauke päris püssirohust, mitte lihtlabastest tongidest. Ka kõik muu on ajastutruu ja otsekui päris ning mitte ükski näitleja ei tee mitte midagi lõdvalt või üle jala.

«Viis sajakilost meest müttavad laval ja vinnavad end üle parda. Osa purjeka küljelaudu on meil tulnud juba välja vahetada,» ütleb Vaus uhkusenoodiga hääles. «Sellist asja pole varem olnud, et mängitakse nii intensiivselt, et dekoratsioonid juba esimestel mängukuudel paikamist vajavad!»

Ometi ei hakka Vaus vastust otsima küsimusele, kumb talle rohkem korda läheb, kas teater lastele või täiskasvanutele. «Ma ei tee sellel vahet. Teater ise läheb mulle korda!»

Üksi ei tee midagi

Kunstnik võib ju papitükke maketi peale välja lõigata, aga kui dekoratsioonid töökojas ei valmi, kui helid ja valgus neid särama ei pane ning kui näitleja seda kõike suureks ei mängi, on tulemus null.

«Aarete saare» puhul toetab kujundust koguni lava liikumine. Tormise mere stseeni ajal muudab pöördlava vaid kaks korda suunda, aga see, kuidas piraadid marutuules vaevu püsti püsides pardast pardani kõiguvad, näitab, mismoodi laev merel vappub ja kui õudne see olukord ikka on. Nagu kinos!

Nüüd räägib Jaak Vaus valgusest. «See on üks nii peenike asi, et...» Kunstnik tasandab häält, nagu kardaks, et reedab kohe mingi erilise ametisaladuse. «Hea valgus on kaks kolmandikku kujundusest ja kehv valgus keerab kogu lavastuse tuksi!» teeb ta sellele teemale lühikese ja lööva sissejuhatuse.

Vausi kassihingega valgustajad

Jaak Vaus räägib, et tal on olnud kolleege, kes ütlevad, et mis te jamate selle valgusega, keegi niikuinii ei näe. Aga ei tohigi näha. Valgus on see, mis paneb etenduse hingama.

«Kui Peeter Jürgensi John Silver seisaks «Aarete saares» oma puujalaga, papagoi õlal, keset lava, aga kõik ümberringi oleks valge, siis mitte keegi ei märkaks teda,» toob Vaus näite. «Aga kui koondad valguse ja lased selle talle peale, siis tõuseb näitleja suurde plaani ja kõik vaatavad ainult teda.»

Õnneks on Vausi sõnul Ugalas niisugused valgustajad, et ei jätku sõnu nende kiitmiseks.

«Eriti kaks daami: Liila ja Tiina,» räägib ta Liila Välist ja Tiina Babrost. «Naisterahval on ju kassi hing! Anna neile vaid vihje, et ma vajan kas nii- või naasugust tonaalsust, nad tabavad poolelt sõnalt. Nad on profid!

Tegelikult võluvad need erilise hingega naised ka siis asja välja, kui mõni teine mõnes teises teatris juba käega lööb. Kui vaja, ronivad nad kas või kõrt mööda üles!»

Selle kõigega tahab Vaus öelda, et inimesele, kes on teatrisse pidama jäänud, ei ole see mitte kunagi ainult töö. Teater on elulaad!

«Üks mu hea kolleeg soovitas, kui kord jälle hästi kiire aeg oli: «Kuule, Vaus, mis sa kurdad, sa mõtle öösel!» Aga öösel ma ju ainult mõtlengi!» naerab mees vastuseks.

Varsti on suvi

Praegu on Ugala kunstniku Jaak Vausi töölaual Oskar Lutsu «Suvi», taas Peeter Tammearu lavastus, mis saab valmis eelolevaks suveks ning mida hakatakse mängima vabas õhus Ugala tiigi kaldal.

«Suve» mänguplats on ligi poolsada meetrit lai ja seda töömaad Vaus naudib. Praegu on aga kõik veel peakunstniku kabinetis otsekui peo peal.

«Ülesoo talu, apteek, koolimaja ning kirik, kus Lible kella lööb — kogu Paunvere,» torkab Vaus näpuga enda ees ruudustikul asetsevaid musti klotse.

Lavastaja Peeter Tammearuga selle nukumajadest Paunvere ees istumine ja iga mänguplatsi läbi arutamine seisabki kunstnik Jaak Vausil kohe ees.

ARVAMUS

Peeter Tammearu
teatrijuht

Mina olen teatrijuht ja Jaak Vaus peakunstnik. See on kuidagi loomulik, et me teineteisega kokku töötame, meie kabinetidki on koridori peal kõrvuti.

Ma olen temaga väga rahul, ta on väga heas vormis. Vaus on üldse kiire reageerimisega ja väga suure töövõimega.

Ta hakkab kohe peale, teda pole vaja soojaks rääkida. Samas arvestab väga lavastaja soovidega. Minule meeldib selline lavakujundus, mis ei ole mitte ilupilt, vaid eelkõige praktiline, võimaldades palju misantseene.

Jaak Vaus

On sündinud 3. veebruaril 1946.
Lõpetas 1972. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi dekoratsioonierialal.
1972—1980 oli Nukuteatri peakunstnik.
1980—1993 Noorsooteatri peakunstnik.
1998—2000 Vanalinnastuudio peakunstniku kohusetäitja.
Ugala peakunstnik aastast 1993.
Pälvinud publikupreemia Kuldõun aastatel 2002, 2003 ja 2004. Eesti Teatriliidu aastapreemia lavastuse «Aarete saar» (2004) kunstnikutöö eest.

Kujundused

«Kosjasõit», «Maria Stuart», «Tantsutund», «Vigased pruudid», «Sõbrad ja raha», «Noad kanade sees», «Kuum süda», «Jõulupäev», «Roheline muna», «Haljal aasal», «Enigma variatsioonid», «Ainult headest asjadest», «Minu pere ja muud loomad», «Toomas Nipernaadi», «Thijl Ulenspiegel».
Praegu on repertuaaris «Niskamäe kired», «Naise võtmine» ja «Aarete saar».
Allikas: Ugala

Tagasi üles