1932. aasta aprillis andis Viljandi skulptor Hilda Orgussaar viimase lihvi elusuuruses hundikoera kujule, millest sai iseseisva Eesti skulptuuriajaloos omamoodi pretsedent.
Maramaa kivist koer ajas Viljandi kihevile
1. aprill 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuju ise oli täiesti tavaline odavamat sorti betoonskulptuur, milletaolisi järgmistel aastatel kõikjal Eestis üsna palju sündis. Tähtsaks muutis selle aga Viljandi legendaarne linnapea August Maramaa, kes koera ära ostis ja linnale kinkis. See oli üks esimesi konkreetseid samme, millega asuti Viljandit hubaseks ja huvitavaks suvituslinnaks kujundama.
Rolli mängis mehelik edevus
Ehkki Maramaal ei olnud kombeks isikliku rahaga laiutada, oli selles ettevõtmises märkimisväärne annus auahnust ja mehelikku edevust. Esialgse plaani järgi tahtis ta koera asetada äsja ümber ehitatud raekoja sissepääsu juurde ning lisada sellele sõnad: «Inimene magab, koer valvab.»
Linnavolikogu võttis kingituse üksmeelselt vastu, kuid raekoja esist siiski sobivaks kohaks ei pidanud ja moodustas selle leidmiseks kolmeliikmelise komisjoni.
2. juunil tegi komisjon linnas ringkäigu ja otsustas, et parim paik poole meetri kõrgusele skulptuurile on Lastepargis.
Toona nimetati Lastepargiks Lossi ja Jakobsoni tänava nurgale jäävat haljasala, kus praegu haigutab kasutuna purskkaevu bassein ning põõsaste varjus tavatsevad aega parajaks teha kesklinna viinaninad.
Koerad muutusid populaarseks
Eelmisel aastal linnavalitsuse tellimusel August Maramaa elust raamatu kirjutanud Heiki Raudla sõnul on raske öelda, millist sõnumit tahtis linnapea koera kinkimisega edasi anda.
«Võib-olla oli asi selles, et just sel ajal oli linnas koertepidamine populaarseks muutunud ja siia toodi mitmesuguseid uusi tõuge. Aga võimalik, et ta pidas silmas järgmisi valimisi ja tahtis linna kaunistamisel eeskujuks olla.»
Raudla arvates annab ühe vihje kinkija mõtetele kuju tekst. «Ilmselt tahtis ta sellega rõhutada, et Viljandi on turvaline koht, mitte jõmmide linn, nagu praegu mõned väidavad,» räägib Raudla.
1930. aastate algul oli Viljandi pidevas muutumises: rekonstrueeriti sihvaka kellatorniga raekoda, rajati puiesteid, korrastati lossimägesid ning üritati järveranda atraktiivsemaks muuta.
Varem turistide teelt kõrvale jäänud linn jõudis tasapisi brošüüridesse ning reisijate teadvusesse.
Ent skulptuuride poolest ei olnud Viljandi veel kuigi rikas. 1926. aastal oli avatud küll Amandus Adamsoni Vabadussõja monument praeguse ametite maja kohal, kuid polnud veel näiteks purskkaevupoissi hilisemal Laidoneri platsil ega kapten Anton Irve kuju Kirikumäel.
Ilmselt sellepärast pälviski Maramaa koer linnarahva ja kohalike ajakirjanike tähelepanu ning oli tükk aega aasimise ja ilkumise objekt.
Et tegemist oli suvise ajaga ja olulisi sündmusi tuli harva ette, siis mängis «Sakala» seda mängu kaasa.
Kohe pärast asukohavalikut ironiseeris leht: «Kui see kuju Lasteparki üles seatakse, on loota, et tema elusad suguvennad käivad seal tema juures oma truualamlikke hirmutundeid välja valamas koerte instinktide kohaselt.»
Kujust sai tänuväärne uudisteallikas
Tõsine uudistepõud saabus 1933. aasta juulis ja taas tuli appi Maramaa koer. Nimelt räägivad kurjad keeled, et üks «Sakala» ajakirjanik olevat ühel hommikul salamisi koeral kepiga kõrva küljest tükikese välja toksanud. Nii sai mitmes järgmises lehenumbris kurta ja arutleda selle üle, millised vandaalid on Viljandi kodanikud. Koer pidi aga oma kõrva parandamist tervelt kaks aastat ootama.
Naljahammastele andis kuju ainest edaspidigi. Näiteks leiti kord koera vastast savist kass, mis varsti sama salapäraselt kadus. Paar päeva hiljem olevat tundmatu autori kass jälle välja ilmunud, sedapuhku Uueveski oru esimese basseini juures.
«Kas tuleb ka kassi komisjon moodustada?» küsis «Sakala» seepeale.
Segane saatus
Kui paigaldamise ajal räägiti kujust nii Viljandis kui kaugemal, siis selle kadumise lugu on teadmata. Ühtki dokumenti selle kohta pole leitud.
Heiki Raudla usub, et mõni vanem linlane oskaks loosse selgust luua.
«Arvata on, et ühel hetkel see kas enam ei meeldinud kellelegi või lihtsalt pandi pihta,» sõnab ta.
Samuti on võimalik, et kujule sai osaks lihtne vanadussurm, sest betoonskulptuuride eluiga on meie tingimustes umbes nelikümmend aastat.
Ka Laidoneri platsil paiknev kalaga poiss tuli 1992. aastal kiires korras pronksi valada, sest originaal oli tugevasti lagunenud.
AUTOR
Kuju autor Hilda Orgussaar sündis 1889. aasta 1. jaanuaril Viljandis. Lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia. Suri 1968. aastal Viljandis.
Allikas: raamat «August Maramaa aeg»
MAKSUMUS
Et tegemist oli odava betoonkujuga, võis see August Maramaale maksma minna paarsada krooni.
Tänapäeva vääringusse ümber arvestatuna oleks see 10 000—15 000 krooni.
Allikas: raamat «August Maramaa aeg»