PIRET RAUK: alati on hea laval olla inimesega, kes vaatab silma

Piret Rauk Foto: Mihkel Ulman

Ligi kümme aastat Ugala teatris näitlejana töötanud Piret Rauk tegi 2000. aastal raske otsuse minna tööle Pärnu Endlasse, kuid külalisetendused toovad teda endiselt Ugala lavale.

Kui raske oli teil Ugalast ära minna?

Hästi raske oli. See oli väga valus ja oli seotud mälestustega, sest olin Viljandis nii kaua aega. Pärast teatrikooli lõpetamist oli meie kursus tugevalt Ugalaga seotud. Lõpuks sain aru, et olin selles ajas ja nendes mälestustes kinni.

Millised olid pärast teatrikooli esimestel Ugala-aastatel kõige suuremad õppetunnid?

Sellisele küsimusele on raske vastata. Sama hästi võiks küsida, mida sa kodust kaasa said. Esimesed tööaastad on tegelikult teine teatrikool. Õppisin sel ajal nii näitleja kui inimesena.

Kui suur on võimalus, et tulete Ugalasse tagasi?

Ma ei teagi. Siinkohal võiks öelda, et ära iial ütle iial. Ma ei tea, mis homme saab. Mulle meeldib Ugala, sest see on alati olnud näitlejakeskne teater. Ma ei teagi, kas ma oleksin praegu näitleja, kui ma pärast kõrgkooli ei oleks Viljandisse tulnud.

Sain teha palju väga head tööd ja mängida suuri rolle ning seda kindlasti tänu Ugalale ja teatrijuhtidele, kes oskavad mõelda sellele, mida parasjagu näitlejale vaja on.

Kui tihti te Viljandis käite?

Käin igal nädalal Viljandis, sest sellest sügisest õpetan kultuuriakadeemias teatriüliõpilastele lavakõnet. Ugala teatri etendust käisin viimati vaatamas Endlas, kui ta mängis «Aarete saart». Väga uhke oli!

Mis tunne on õpetaja olla?

Minu õigustus, miks ma õpetaja olen, on see, et ma olen 12 aastat teatris töötanud. Ma saan tudengitele rääkida sellest, millised situatsioonid ja olukorrad teatris tekivad. Nüüd üritan neid asju sõnastada ja õppetöö vormi panna. Põnev on proovida, kuidas seda teha nii, et minu räägitust neile mingit kasu tõuseks.

Mind kutsusid kultuuriakadeemiasse Kalju Komissarov ja Katri Aaslav-Tepandi.

Lahkusite Ugalast koos elukaaslase Andres Lepikuga. Miks te otsustasite Endla kasuks?

Teatrijuht Raivo Trass kutsus meid. Enne kui ma Endlasse palgale läksin, olin osalenud Tiit Ojasoo lavastatud William Shakespeare’i «Talvemuinasjutus». Kui see oli esietendunud, küsis Trass, et äkki teeksin elumuudatuse ja läheksin sinna linna tööle.

Kas Endla suhtes oli teil ka mingeid ootusi või eelarvamusi? Endlat on ikka pigem komöödiateatriks peetud.

Pärnus töötab väga palju häid näitlejaid. See, et Endla on komöödiateater, on eelarvamus, mis on tekkinud inimestel, kes ei ole siin hulgal ajal midagi vaadanud. Minu esimene roll siin oli Shakespeare’i «Talvemuinasjutus».

Olin Endlas näinud Priit Pedajase lavastatud «Epp Pillapardi Punjaba potitehast». Samuti mäletan teatrilegendi Adolf Šapiro lavastusest «Kes kardab Virginia Woolfi?», kus mängisid Linda Rummo ja Aarne Üksküla.

Kas teil on kujunenud mõni lemmik lavapartnerite seas?

Laval on alati hea olla koos inimesega, kes vaatab silma ja näeb teist inimest. Kahes tükis järjest on mu partner olnud Jaan Rekkor, kellega on hea koos töötada.

Aga mõni lavastaja?

Mul ei ole oma lavastajat olnud. Olen teinud Kaarin Raidiga mitu lavastust ning temaga on väga hea töötada. Kaarin oskab näitlejat aidata. Suurepärane koostöö oli viimati Madis Kalmetiga «Vee mälu» tehes.

Millised Endla rollid on seni olnud kõige armsamad?

Mulle ja ma arvan, et tervele trupile meeldis mängida Andres Lepiku lavastuses «Proovid».

Tiit Palu «Raimundis» oli mõnus mängida.

«Raimund» sai nii kiita kui laita. Mida see lavastus teie jaoks tähendas?

Minu arvates oli see väga lõbus tegemine, sest tekstiraamat sisaldas ainult laulusõnu. Proovides hakkasime otsima ja avastama ning laulsime neid laule. Mul on kahju, et seda lavastust enam repertuaaris pole. Tihti on mulle mõni roll väga oluline, kuigi lavakoormuselt polegi see nii suur.

Raimond Valgre lauludest koosnev «Raimund» oli üles ehitatud muusikale. Te osalesite lavastuses «Hea lugu» ja praegu mängite muusikalises komöödias «Suudle mind, Kate!». Kas olete laulmist kusagil õppinud?

Ei ole. Peeter Konovalov Ugalas õpetas mind. Olen lastekooris käinud, aga nooti ma ei tunne. Ütlen enda kohta alati, et mul on kõva hääl ja ma pean viisi, aga seda noodivärki, kus mummud on rea peal, pole ma õppinud.

Kas te tunnete ennast laval kindlalt, kui laulma peate?

Ei, ma ei tunne. Saan hakkama nagu kõigi asjadega, mida ma pole õppinud.

Meil jäid teatrikooli ajal laulutunnid väga napiks ja seetõttu tegi Peeter Konovalov minuga väga palju tööd, samuti Zoja Herts muusikali «Suudle mind, Kate!» proovide ajal.

«Imepuu» on Endlas seni ainuke lastelavastus, milles te osalete. Kuidas on lastele mängida?

Väga hea, sest lapsed on aus publik. Mõnikord olen mänginud mõnda täiskasvanute etendust ja siis küsinud endalt õhtul, et milleks see kõik, eriti siis, kui saalis on vähe inimesi. Lasteetendusega ei teki selliseid küsimusi, sest ma tean, milleks ma seda teen. See on konkreetne, selge ja lihtne. Mulle väga meeldib lastele mängida.

Kui tõsiselt te võtate enda või lavastuse kohta tehtud kriitikat?

See võib oleneda ilmast, tujust, hetkest ja kindlasti inimesest, kes arvamust avaldab. Paratamatult on inimesi, kelle arvamus läheb rohkem korda. Mina ei saa väita, et mulle ei lähe korda, mida öeldakse. Loomulikult läheb.

Arvustuse lugemisel lähtun ma sellest, mida kirjutatakse. Kui arvustatakse lavastust, kus ma mängin, siis ma loomulikult loen seda, hoolimata sellest, kelle nimi seal all on. Kui tahan mingit värskelt välja tulnud lavastust vaatama minna, siis ikka uurin «Sirpi» ja «Teater. Muusika. Kino».

Samas mõne inimese lood võiks panna rubriiki «Lugeja kirjutab». Kõik, mis etenduste kohta ilmub, ei ole teatrikriitika. Meeldivad hästi põhjendatud, argumenteeritud ja huvitavad artiklid. Meil on väga palju ajaleheartikleid koolikirjandite tasemel, sellised tublid ümberjutustused.

Kas te olete ajalehekriitika pärast midagi oma rollides muutnud?

Ajalehekriitika pärast kindlasti mitte. Aga seda juhtub ikka, et pärast esietendust midagi kohendatakse.

Kriitikud heidavad viimasel ajal Eesti teatrile ette, et kardetakse eksperimenteerida. Kui palju Endla julgeb?

Mis üldse on uudsus? Eksperimenti ei tehta eksperimendi pärast, see võetakse ette seetõttu, et see on huvitav ja et nähakse mingeid uusi võimalusi.

Tervele trupile meeldib mängida «Vee mälu», me väga hoiame seda lavastust. See on vana hea psühholoogiline teater, aga see on mulle väljakutse.

Mida tähendab lavastuse hoidmine?

See tähendab, et iga kord hakkab kõik uuesti otsast peale. See hakkab sündima siin ja praegu ning selleks peab valmis olema.

Lavastus «Vee mälu» on mitme kriitiku sõnul üks viimase aja Endla tugevamaid lavastusi. Räägitakse lugu kolmest õest, kes kohtuvad ema matustel. Millised on nende naiste suhted?

Need õed kõik kohutavalt hoiavad üksteist. Samas on nende nääkluste ja kiskumiste taga see, et nad on väga jõulised isiksused. Sellest tekivadki probleemid.

Seal on stseen, kus teie tegelane Mary nutab. Kui tihti te ise nutate?

Ma nutan küll. Taevane arm, eile hommikul näiteks külmusid mul torud ära, siis tuli mul pisar silma. Mul on silmad väga märja koha peal. Ilusatel ja ülevatel hetkedel lähevad kõigepealt minul silmad märjaks.

«Vee mälus» sai Mary ühe lapse liiga noorelt ja teist tal ei õnnestunud saada. Kui palju teile laste teema korda läheb?

See on üks väheseid näidendeid, mida lugedes kodus nutma hakkasin. Selles on palju asju, mis puudutavad ja hinge lähevad. On hirmutav ja samas suur õnn, et näitlejatel on elus selline deja vu võimalus.

Kas te tundsite Maryga hingesugulust?

Ei, asi pole selles. Paljud jutud, mida selles näidendis räägitakse, on mul elus ette tulnud.

Lavastuses võimenduvad ema ja tütarde kehvad suhted. Kuidas peaks see praegust Eesti inimest puudutama?

Mul on õde ja vend ja paljuski tundus see näidend kohutavalt tuttav. Ma tegin lapsena palju sigadusi ja sain vitsa, aga mu kodus oli hästi palju armastust ja üksteise hoidmist. Ma usun, et «Vee mälu» perekond on väga eluterve.

Võib-olla tänapäeva Eesti probleemid on muus, pole nii palju üksteise hoidmist. Tülitsemist on vähem, aga inimesed räägivad omavahel harvem. Vanemad töötavad nii meeletult, et peresuhetele jääb aega napilt ning lapsed ei saa piisavalt oma kodustega vestelda.

«Vee mälu» määratlus on tragikomöödia.

Teatris eksitakse tihti sellega, et tehakse komöödiat ja siis punnitatakse elu eest, et oleks naljakas, et oleks naerukohti. Ei pea olema. Koomiliseks muutub see siis, kui me laval mängime konkreetset situatsiooni.

Kui teeme tragöödiat ja ma nutta lahistan, siis võib see vastupidi koomiliseks muutuda.

ARVAMUSED

Jaan Rekkor,
kolleeg

Piret on armas töökaaslane. Ma armastan üle kõige maailmas kolleegisuhteid, sest need nõuavad vähe, aga annavad palju.

Esimest korda puutusin Piretiga kokku aastaid tagasi, kui tegime Ugalaga Vargamäel «Tõde ja õigust». Mina olin seal külalisena ja tema alles mõned aastad teatris olnud. Tollal puudus Piretil lavaline «elekter», ta mängis kõike nii õigesti, aga miski muutis ta hiirekeseks. Mida enam ma olen teda tundma õppinud, seda rohkem märkan, et see külg on ära kadunud.

Kümne aasta jooksul on tekkinud küpsus, sarm ja võlu, kuid endiselt mängib ta laval täpselt. Piret on väga hea lavapartner.

Madis Kalmet,
kolleeg

Piret on väga tundlik, tark ja huvitav. Ta on üks selliseid näitlejaid, kes võiks kunagi proovida ka ise lavastada. Samas on ta väga lavastajatundlik ja paindlik koostööpartner.