Liplapi tüdrukud nägid taimede hingeelu

Muuseumitöötaja Oskar Mölder leidis oma paberite seast tindiga kirjutatud vihikukese, mis on täis Liplapi Aia- ja Majapidamiskooli tüdrukute poeetilisi lugusid tomatist, kapsast, porgandist, maasikast ja moonist ning koguni ühest vanast õunapuust.

Vihiku kaanel on nimi Helene Jürmann ja kuupäev 1. august 1913.

Siiski ei saa see olla vaid Helene Jürmanni oma käega täidetud vihik, sest tähelepanelik lehitseja märkab lehtedel mitmesuguseid käekirju ning peatükkide lõpus nimesid Emma Bundberg, W. Luksepp, A. Nirk, Rosenberg ja teised.

Vihikus on ka üks tervituskõne, mille on kirjutanud Ellen Koppel: «Liplapi lugupeetud ja kallistele külalistele hüian kõikide nimel tere tulemast!»

Kuskilt ei selgu, kes nimetatuist võib olla Liplapi tütarlastekooli õpilane, kes õpetaja. Ehk on Helene Jürmann õpetaja, kes on palunud oma tüdrukuil järjepanu ühte vihikusse Liplapil kasvavate taimede ja viljade hingeelu kirjeldada.

Liplapi Aia- ja Majapidamiskool töötas Halliste vallas Vana-Kariste lähedal Liplapi talus aastail 1910—1927. See oli esimene niisuguse suunitlusega õppeasutus tervel Tsaari-Venemaal.

Liplapi kooli asutas Marie Sapas

Kooli asutas legendaarne preili Marie Sapas, kellele Liplapi oli sünnitalu ja kes elas seal ka pärast õppeasutuse sulgemist.

Marie Sapas oli kuulus ja haritud daam. Koduõpetaja kutse sai ta Tartust, kasvatuskursuse võttis Moskvast. Edasi õppis ta Soomes Järvenlinna aiatöö ja majapidamiskoolis ning täiendas end Saksamaal.

Marie Sapas oli ka üks eesti rahvarõivaste uuesti kasutusele võtmise propageerijaid. Ta kasutas selleks oskuslikult oma õpilaste abi.

Teada on, et Liplapi koolis õppis noil aastail kokku 568 õpilast. Õppetöö kestis igal aastal seitse kuud. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris. Ühekorraga kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20—24 tüdrukut.

Oskar Mölder ei oska seletada, mil kombel on Liplapi tüdrukute vihik Olustvere muuseumi sortimata paberite hulka sattunud.

Tegelikult ei ole selles midagi imestamisväärset, sest Liplapil asus väga mainekas kool. Seal oli ka internaat ja sinna sõideti heaks perenaiseks õppima kõikjalt Eestist.

«Meil Olustveres on Jürmanne elanud küll,» ütleb Oskar Mölder, kui pilgu vihikukaanel olevale nimele heidab.

Tüdrukute erakordsed jutustused

«Aga niisuguseid jutustusi nagu siin, ei ole ma varem kusagil mujal kohanud,» imestab Oskar Mölder. «Te lugege vaid, see on erakordne!»

Nimelt on Liplapi tüdrukud kirjutanud igast viljast või puust minavormis, vaadanud iseenda tegemisi ühe konkreetse taime silmadega.

Vihiku algusest lõpuni läbi lugemine maalib tänapäeva inimesele ilmselt üsna tõetruu pildi sellest, mida Liplapil kasvatati, kuidas aia eest hoolitseti ja milliseid ülesandeid õpilastele jagati.

Hämmastav on tüdrukute empaatiavõime, tundlikkus, kirjeldamisoskus ning laitmatu õigekiri ja kalligraafia, mis kõik kokku võis olla kindlasti ka üks Liplapi koolitöö eesmärke.

Liplapi kuulsa koolimaja aset märgib tänapäeval suur raudkivi, tüdrukute internaat on alles. Liplapi kunagise triiphoone võsast välja ulatuv kõrge korsten on samuti üks tunnistus endisest koolist ja õitsvast talukohast.

Tomat

Mina olen tomat, ka armastuse õunaks kutsutakse mind, ja ma kasvan nimelt lõunamaa päikese palavate kiirte mõjul. Aga nagu näete, olen ma ka Liplapi aias õige rohkel arvul olemas ning kasvan hästi siin Põhjamaal kuuvalgel ja minu kasvatajate neidude õnne helgil, mis nende silmades sätendab.
Jah, ma olen tõesti õnnelikku aeda kasvama juhtunud, kus palju pruutisid hommikust õhtuni usinasti tegevuses on ja nagu sala jõul mind siin rumalas hallis mullas lopsakalt kasvama sunnivad, mis sugugi minu seisusekohane ei ole...
Kui peenikeselt haritud isik, ei tohi ma mitte tänamata olla minu hoolekandjate vastu ja pean tõendama, et mu häeks siin palju vaeva on nähtud.
Juba vara kevadel, kui ma mulla kastikese seest pääe välja pistsin, hakkasivad neiud mind koolitama, istutasivad mind ühe kasti seest teise, säält savipottidesse, mida siis minu jaoks mitmest segust valmistati ja ühes nendega pandi mind viimaks välja peenrale kasvama, kust ma praegust tulen ja kus mul mõnikord koguni paberist kübar pähe pandakse, kui öökülmi karta oli.
Imelik maitse on neil neiukestel siin, nopivad mind mõnikord päris tibatillukese viljana ja panevad mind pea soola — pea suhkru sisse, vist selle järele, kas neil nutt ehk naer südames on. Saa nüüd sellest ilma elust aru, keeruline on ta igatahes, kuid siiski nii ütlemata ilus ja armas!

Kapsas Braunsweig

Ma olen saks, mis saks. Ei mitte saadud saks, vaid sündinud saks. Seda tunnistab mu nimi Braunsweig. Mina olen kõige tähtsam taim maailmas. Ärge arvake, et ma põrmugi liialdan. Kuidas oleks mind siis nõnda palju meie perenaiste aedades.
Ma rõemustan väga, et Liplapi pererahvas nii mõistlikud inimesed on ja minu eest kõigiti hoolitsevad. Aga nii hästi Liplapi õpilased kui ka külalised on vahel täitsa asjatundmata. Nad ei tule minu juurde unistama, ei ohka mind nähes sügavaste ega löö imestuse pärast käsi kokku, nagu nad mooni rea juures seda teevad. Ma tahaks õige teada, mis suur asi see moon õige on. Süüa ta ei kõlba, aga oma kirjude värvidega ajab ta pea segi nagu mulgi noored mehed Liplapi neidude päid meelitustega segi püiavad ajada.

Ernes

Ma kasvasin ja kasvasin ja imestasin inimesi. Kepitajad huvitasid mind iseäranis. Oleksite te ometi kordki näinud, missuguse hoolega Liplapi neiud erneid kepitasid. Mõnel oli päris nutt varuks, sest kepid ei tahtnud sugugi nõnda seista, nagu neiud neid ernele kohase arvasivad olema. Mõnel on ehk praegugi käed sellest tööst kriimustatud.
Mõtelge küll, mulk on küll kõige tähtsam inimene, aga temastki olen ma veel ette. Sest mina tema tähtsaks teen.
Mille poolest on siis mulk kuulus?
Noh oma rikaste tütarde, oma ise meelsuse ja oma kama poolest. Rikkaid tütreid ja isemeelsust on muudelgi, aga sarnast kama nagu mulgil, pole ometi terves ilmas.
Küsime aga nüüd, kust mulk selle kama siis saab.
Ernesteta oleks ta olemata see kuulsa mulgi veel kuulsam kama.

Moon

Mina olen moon ja tulen Aasiast. Lühike ja lihtne on mu elulugu, mind külvati ja ma kasvasin. Kord kastis mind mõni nugisilmaline neiu, kord jälle vihm ise. Ja juba õitsengi ma ja kannan vilja palju, palju.
Kas on kuskil laias maailmas kaunimat lille kui mina seda olen. Kuidas ma tuule käes painduvalt kiigun ja kuidas värvirikkuses säran.
Kahtlemata olen ma ilus nagu Eedeni õis, aga ka tulus. Miks seda veel küsidagi, sest minust valmistatakse oopiumi, mida nii lõpmata palju inimesed tarvitavad.
Mulgi noorte meeste meelituse sõnad, olgu nad ka kui hoolega valitud, ei maksa minust sünnitatud iluduse kõrval mitte kui midagi.

Õunapuu

Tuline kahju on mu mahalõigatud ilusatest oksadest. Nüüd pole ma ju enam muud kui vare. Aga mu mahalõigatud oksade kallal töötati tubliste, harjutati pookimist terve päeva. Sõrmede sisse lõigati nõnda, et arsti puudumisest päris kahju oli. Selle suure harjutamise päele pookis iga õpilane kõigest kaks metsikut puukoolis.

Maasikas

Mina olen maasikas, kes ma oma kogu poolest tüsedam olen kui korpulant, kes 10 aastat odrakannu põhjasid tudeerib, ja punasem kui mõnegi mõrsja mokad, millede eht värv rohukauplusest pärit on.
Kas või notariuse juures võin ma tõeks teha, et ma ainult vett joon, tulgu see kas otsekohe taevast või juhtigu teda kõrge andeliste aia kunstnikkude osavus mu juurtele.
Mitte ükski lõhn ei käi minu lõhnast üle ja mitte mingi maitse minu maitsest.
Mõeldakse midagi iseäranis magusat, siis nimetatakse ikka mind.
Palju nõudev olen ma nagu Mulgimaa puhast verd peretütred, kellede kosilased kaugelt tulevad ja kuulsad on.
Oleme välja valitud väljavalitutele.
Allikas: Liplapi tüdrukute vihik