Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NÕUKOGUDE LIIDU lagunemisel tekkinud Venemaa on riiklikul tasemel, ennekõike Välisministeeriumi suu läbi üha õigustanud oma kommunistliku eelkäija vallutuspoliitikat Baltimaades. Selle asemel, et kuritegelikku jälkust hukka mõista ja kahetseda, on ta üha uuesti eitanud Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ja annekteerimist ning nõukogulaste sooritatud massimõrvu ja küüditamisi.
Venemaa süüdistab meid selles, et paljud võitlesid Teises maailmasõjas vales mundris. See on absurdne väide, sest just Nõukogude Liit võttis meilt meie oma mundri, relvad ja sõjaväelise juhtkonna ning ka meie riigi.
Alatasa räägitakse siinsete venelaste inimõigustest, ehkki kõik teavad, et nende õigustega on kõik korras. Venemaa on poolteise aastakümnega sihikindlalt kujundanud tagapõhja, mille taustal president Arnold Rüütel peab otsustama, kas sõita mai algul Moskvasse või mitte.
MIS ON Venemaa poolt üha õhkuva vale, vaenu ja laimu tegelikud põhjused? Neid on mitu, aga mina tahaksin siinkohal käsitleda kahte, millele pole minu meelest piisavalt tähelepanu pööratud. Nimelt arvan ma, et praegune ametlik Venemaa ei saagi vabadesse Baltimaadesse hästi suhtuda.
Impeeriumimeelse Venemaa silmis annavad kiiresti edenevad iseseisvad Baltimaad tolles impeeriumis praegu elavatele rahvastele nii halba eeskuju kui üldse võimalik.
Kui jakuut või tatarlane näeb, et eestlased, keda on kõigest miljon ja kes elavad nii-öelda tühja koha peal, liiguvad pärast vabanemist kiiresti euroopaliku elukorralduse ja elatustaseme poole, siis mõtleb ta: miks peame meie oma teemantide, nafta ja muude loodusvarade otsas Moskvale andamit maksma ja virelema ning miks meie ei saa nautida rahvusriiklust ja tsiviliseeritud elu.
Moskva on valiku ees. Tal tuleb kas tunnistada Baltimaade edu ja respekteerida impeeriumi rahvaste enesemääramisõigust või siis püüda iga hinna eest tõestada, et impeeriumist lahkulöömine toob endaga kaasa häda ja viletsust.
Kui meie vabaks saime, siis kostis Venemaa poolt näägutamist, et küll varsti tulete, müts peos, ja palute end tagasi võtta. Aga me ei läinud! Sellest nüüd kisa, et oleme niisugused ja naasugused, ega keegi teine nagunii tahaks meie teed minna.
AGA JUBA liituvad meie seltskonnaga ka Gruusia ja Ukraina. Nende eeskuju on mõnel pool meie omast ehk veenvamgi, sest nemad hulpisid nõukogude saastas meist palju pikemat aega — niisama kaua kui Venemaa rahvad.
Me võime Venemaale veel kui tahes palju vastu tulla, ära anda Narva-taguse ja Setumaa, tagajalgadel tantsida ja siinsed venelased ükshaaval üle kullata, terve Riigikogu ja valitsuse koos presidendiga Moskvasse saata — see ei muuda Venemaa ametlikku suhtumist meisse paremaks. Me oleme neile pinnuks silmas pelgalt oma olemasoluga. Venemaa ei saa tunnistada, et meil läheb hästi.
Aga vähe sellest. Nagu ütles George Soros Tartu Ülikooli aulas esinedes: «Teie rääkisite ju Nõukogude Liidu surnuks.» Venemaad rappivas väärtustekriisis on püsima jäänud õieti ainult kaks asja: uhkus Teise maailmasõja võidu üle ja unistus taastada impeerium. Meie seostume impeeriumi lagunemisega.
Lisaks peame XX sajandi mõlemat terrorirežiimi kogenuna õigusega enda kohuseks maailmale teatada, et Venemaa kommunism polnud põrmugi parem Saksamaa natsionaalsotsialismist. Niisiis seame kahtluse alla Venemaa riikliku enesehinnangu ainukesed kaks tuge, mis talle jäänud on.
SELLEPÄRAST ON naiivne oodata murrangut Venemaa ja Baltimaade suhetes lähemate kuude, aastate või isegi aastakümnete jooksul. Venemaa paremat suhtumist on meil oodata alles siis, kui seal ei ole enam ülim väärtus impeeriumi püsimine või taastamine, vaid inimene.
Muutused tulevad siis, kui Venemaa rahvad saavad lõpuks ometi oma saatust vabalt määrata ning kui Venemaa aktsepteerib oma ajalugu tervikuna nii heas kui halvas ja asub tehtud ülekohut heastama. Loodame, et nii kord juhtubki.
Seni toetagem euroopalikke väärtusi Venemaal ja nende kandjaid, niipalju kui see meie võimuses on. Presidendi maikuise Moskvasse sõiduga toetaksime hoopis neid Venemaal praegu populaarseid poliitilisi jõude, kes teevad panuse imperialistlikele ideedele ja võltsivad jätkuvalt ajalugu.
Venemaa õigeusu kiriku Eestis sündinud peapatriarh Aleksius II teab tõde Eesti ajaloost niisama hästi kui igaüks meist siin, sest ta on rasked ajad koos meiega läbi elanud. Mõnda asja teab ta pareminigi, sest tema doktori väitekiri on uurimus õigeusu kiriku ajaloost Eestis. Tema asi on seista oma rahva eest. Ta seab oma missiooni, millesse kuulub venelaste rahvusliku enesehinnangu hoidmine, tõest kõrgemale.
Eesti Vabariigi presidendi asi on seista eestlaste ja teiste Eesti inimeste väärikuse eest. Tema on paremas olukorras kui patriarh, sest meil ei ole, jumal tänatud, vaja vassida ega varjata selleks, et end pärast poole sajandi pikkust võõrvõimu jälle vaba ja rõõmsana tunda.