Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli siis, kui istusin Pärnumaal küünlavalguses, ümberringi märatsemas julm jaanuaritorm. Istusin ja lugesin lummatult luuleridu värsketest lilledest.
Hoidsin käes Reet Posti raamatukest «Kaksteist lille», mille kunstnik ja kujundaja on Evi Kaur ning mille on oskuslikult toimetanud Ülo Alo Võsar.
Just Evi Kauri peenelt tabatud lillebukett lihtsas mustvalges kujunduses mõjub tervendavalt läikraamatute ajastu kiirguses. Kujundus sobib täpselt selle armastusest sündinud sisuga, olles kui lihtne ema seotud kinkepakk. Ja kui hingesoojendav on sisu!
Lilled selle vihiku lehekülgedel kannavad meile kõigile omaseid südamevärve. Need on natuke lapseohtu ja kergesti haavatavad — kõik need lumikellukesed, ülased, kullerkupud ja tuliliiliad.
Sest kes ei tunneks neid sõnatud õisi meie lapsepõlvepäevadest, mille oleks justkui hellad tunnete alalhoiu haldjad meie teele kõrgemalt poolt saatnud.
Eriti kõnekalt mõjub selles lumeta jaanuaritormis kuusemetsade keltsast tõusev väike sinilill, kes küsib: «Kas sina, mööduja, avad need sinised silmad?»
Mõtlen, kas kuuleb ükski hiiepuude hävitaja, kõrgete kuuskede mahasaagija, mõtlike mändide mahamüüja, saamahimus saeveskite valitseja selle väikese lille helinat ja tema haldjahirmu, mis varitseb meid meie sisemuses.
Mäletan selgesti, kuidas võpatas mu süda veel sellel suvel, kui nägin Pärnus Uulu randa kuhjatud kõrgeid palgivirnu, näruste krosside ootuses mahasaetud metsa, mis ootas oma järge ülesõiduks võõrale maale.
Kas mets jaanuaritormis mitte meile mõtlematuse eest kätte ei maksnud?
Aga kullerkupp tuleb läbi luuleridade ja lohutab mind.
Kui panen käest selle lillesidemeis raamatu, tahaksin tänada tegijaid ja meenutada tarkusetera: «Isegi nõrk käsi võib hoida tuletungalt...» Ja aiman teoses äärmiselt õrna ja omapäraselt seletamatut salakaitset.