Eduard Schönberg tegi esimese lugemisringi

Mitmekülgsed inimesed on oma paljude ettevõtmistega sümpaatsed, kuid vahel võib see laiahaardelisus neile karuteene teha.

Tähelepanu hajub ja seetõttu jääb märkamata, et keegi on panustanud erinevatele aladele ning välja ei pruugita teha sellestki, et mõnel eraldi võetud alal on see mitmekülgne inimene suutnud üsnagi edukas olla.

Just midagi seesugust on juhtunud Viljandimaalt pärit Eduard Schönberg-Paenastiga, kes jõudis oma lühikese elu jooksul olla ameti poolest õpetaja, ajakirjanik, kirjastaja ja tänapäeva mõistes lihtsalt kultuurikorraldaja. Kutsumuselt oli ta kirjanik, tõlkija, aga ka spordiorganisaator ja raamatukogundustegelane.

Kõike seda on tõesti liiga palju, eriti kui arvestada, et Eduard Schönberg-Paenasti tegevus jaguneb üsna võrdselt kõigi nimetatud valdkondade vahel. Aga jah, mõnel alal suutis ta olla päris arvestatav tegija.

Laenas nime külalt

Eduard Heinrich Schönberg oli pärit Kolga-Jaani kihelkonnast Paenasti külast. Ta sündis kõrtsmiku perekonnas 120 aasta eest, uue kalendri järgi 21. veebruaril 1885. Tollal eksisteeris veel omavalitsusalana Paenasti vald, mis hiljem ühendati Soosaare vallaga. Oma hilisema kirjanikunime Paenasti võttis Eduard Schönberg oma sünnikoha järgi.

Juba viieaastaselt olevat tulevane kirjanik osanud soravalt lugeda, mille eest sai ta kiita Kolga-Jaani pastori ja Eesti hilisärkamisaegse kultuuritegelase Willem Reimanni käest.

Oma esimese koolihariduse omandas ta Viljandi linnakoguduse koolis. Hiljem sai sellest koolist Mihkel Kampmanni erakool.

Pärast õpinguid Viljandi linnakoolis aastatel 1898—1902 asus Eduard Schönberg tööle abiõpetajana Kampmanni erakooli, mille ta ise oli paar aastat varem lõpetanud.

Mõnda aega töötas ta paralleelselt Pärnu ja Viljandi rahukohtu kirjutajana, kuid juba 1904. aastal siirdus edasiõppimise huvidega noor ametnik Peterburi. Seal õppis Eduard Schönberg rahvaülikooli kursustel ning omandas Peterburi 11. gümnaasiumi juures töötades matemaatikaõpetaja kutse.

Kuid üsna varsti ilmnesid Eduard Schönbergil tõsised tervisehäired ja ta oli sunnitud tuberkuloosikahtlusega kodumaale tagasi pöörduma. Kehv tervis kummitas teda veel aastaid.

Toimetusetöö Tartus ja Pärnus

Kodumaal asus Eduard Schönberg tööle kõigepealt Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlastegümnaasiumis ning hiljem töötas ka teistes koolides Viljandis, Tartus ja Pärnus.

Juba 1902. aastast oli Eduard Schönberg olnud «Postimehe» kirjasaatja, mistõttu ta 1908. aastal asus lühikeseks ajaks tööle «Postimehe» juurde Tartus ning seejärel siirdus «Pärnu Postimehe» toimetusse.

Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti Eduard Schönberg tsaariarmeesse, kuid vabastati sealt üsna pea ilmselt tervislikel põhjustel. Pärast demobiliseerumist otsustas Eduard Schönberg minna mõneks ajaks Soome.

Helsingis elades asutas ta sealse Eesti Hariduse Seltsi juurde spordiosakonna Malev, mille tegevus soikus paraku pärast tema kodumaale naasmist.

Schönberg tuli Eestisse tagasi pöördelisel ajal. Ta õppis 1919. ja 1920. aastal Tartu ülikooli suvekursustel. Pärast kursusi sooritas ta keskkooli aseõpetaja eksami ning sai õiguse õpetada keskkoolis eesti keelt. Veel hiljemgi haris ta end Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna juures loenguid kuulates.

Lõi Viljandisse lugemisringi

Eduard Schönbergil oli oluline roll raamatukogunduse arendamisel ja seda just Viljandis.

Juba 1911. aastal osales ta Viljandi karskusseltsi Vabadus juurde loodud Viljandi Esimese Lugemisringi loomisel, mida praegune Viljandi Linnaraamatukogu peab õigustatult oma eelkäijaks. Pärast Soomest naasmist võttis ta Viljandi Esimese Lugemisringi asjaajamise taas enda kätte ning reorganiseeris selle Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukoguks.

Aastatel 1919—1921 jõudis Eduard Schönberg olla lühikest aega ka Viljandi linnavolikogu liige, vahepeal isegi volikogu esimees. Seejärel otsustas Eduard Schönberg siirduda elama Tartusse ja hakata tegelema hoopis uute asjadega.

Juba varem oli Eduard Schönberg-Paenasti osalenud Eesti Kirjanduse Seltsi tegevuses, vahemikul 1922—1927 oli ta ka seltsi eestseisuse liige.

Kui 1925. aastal loodi Eesti Kultuurkapital, valiti Eduard Schönberg kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu liikmeks. Seetõttu oli tal 1920. aastate lõpuks kujunenud välja mõningane arusaam, mida kujutab endast kirjastamine ja mida see igapäevaselt nõuab.

Samal ajal jätkas Eduard Schönberg oma igapäevase leiva teenimist ja oli Tartu Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi keele ja kirjanduse õpetaja. 1932. aastal anti talle pikaajalise eduka pedagoogitegevuse eest täieõigusliku gümnaasiumiõpetaja kutse.

Kirjanik ja tõlkija

Kuid kultuurilukku on Eduard Schönberg-Paenasti läinud siiski eelkõige kirjaniku, tõlkija ja kirjastajana, kuigi tema tegevust neil aladel kajastab vaid mõni üksik põhjalikum biograafiline leksikon. Schönberg-Paenasti kirjandus- ja tõlkelooming pole just väga laiaulatuslik ning sellegi tundmaõppimist on takistanud asjaolu, et suur osa tema loomingust ilmus laialipillutatult ajakirjanduses erinevate pseudonüümide all.

Bibliograafid on teinud kindlaks, et Schönberg-Paenasti on kasutanud varjunimesid Eduard Ilumäe, Heinrich, -ö-, -dd- ja -rg ning tõenäoliselt on mõned pseudonüümid jäänudki adekvaatselt avamata. Tema lugusid ja tõlkeid avaldasid läinud sajandi algupoolel sellised väljaanded nagu «Perekonnaleht», «Meie Kodumaa», «Elu» ja «Maa jutulisa».

Eduard Schönbergi kirjanduslik debüüt oli muide 1902. aastal ajalehes «Sakala» äsja lõppenud ja eestlaste maailmapilti oluliselt mõjutanud Inglise-Buuri sõjale pühendatud luuletus, mis ilmus Ed. Wainula pseudonüümi all.

1907. aastal kirjutab Schönberg ise «Postimehe albumis», et on teinud kaastööd kõigile parematele Eesti lehtedele, välja arvatud «Teataja» ja tema järeltulijad.

Debüüt «Põua välgud»

Eraldi raamatutena jõudsid Schönberg-Paenastilt ilmuda 1910. aastal jutukogu «Põua välgud», mille paralleelpealkiri oli «Küla jutud». Aastal 1917 tuli välja Tuhkatriinu lool põhinev lastenäidend «Mardusepäeval» Hans Leokese kirjastamisel. Jutukogu «Põua välgud» pidas range arvustajana tuntud Anton Jürgenstein siiski üsna lootustandvaks teoseks.

Populaarteadusliku kirjanduse poole pealt jõudis Eduard Schönberg-Paenasti tõlkida vene autori Dmitri Kaigorodovi raamatu «Lindude riigist» (1923). 1917. aastal ilmus tema täiendustega Ado Tõllasepa raamatukaupluse kirjastuselt Hans Turpi populaarse «Kodumaa geograafia» kolmas, täiendatud ja parandatud trükk.

Tartu tütarlastegümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana toimetas Eduard Schönberg-Paenasti 1930. aastatel kooli kirjandusringi väljaannet nimega «Karuohakas».

Kirjastus Valik

1926. aastal abiellus Eduard Schönberg Tartus Salme Riigiga ning nad asutasid aasta hiljem koos kirjastuse Valik. Seda võib vist pidada Schönbergi elu olulisimaks ettevõtmiseks. Kirjastus seadis oma eesmärgiks anda välja väärtkirjandust, peamiselt maailmaklassika tõlkeid.

Nii ilmusid kümmekonna aasta jooksul kirjastuselt vene kirjaniku Mihhail Zoštšenko följetonikogu «Agitaator» Eduard Schönbergi enda tõlkes, Walter Scotti «Klooster» Juhan Oru või abee Prevost «Manon Lescaut» Marta Sillaotsa tõlkes. Lisaks nendele ilmusid kirjastuselt «Valik» niisugused kirjandusklassikasse kuuluvad teosed nagu Rabindranath Tagore romaan «Kodu ja maailm» (1930), Charles Dickensi «Domley ja poeg» (1933) ja Lev Tolstoi jutustus «Hadži Murat» (1938). Populaarteaduslikuma poole pealt nägi ilmavalgust Marta Sillaotsa tõlgitud Maurice Maeterlincki raamat «Mesilaste elu» (eesti keeles 1933).

Tolleaegseid olusid arvestades oli kirjastuse Valik näol tegemist keskmise suurusega väärtkirjastusega, mis õigustas igati oma nime. Igal aastal ilmus umbes kuus-seitse tõepoolest hoolikalt valitud raamatut, mis igal juhul rikastasid eestlaste maailmapilti.

Siiski mitte unustatud

Tegelikult on Eduard Schönbergi surmaga seotud asjaolud jäänud senini veidi ebaselgeks. Usutavasti hukkus ta 1944. aasta sügisel Rootsi põgenemisel. Mõningail andmeil läks ta Soome kaudu. Igal juhul viitab sellele oma mälestustes tuntud bibliofiil Jaan Roos.

Sümpaatne on see, et vähesest tähelepanust hoolimata, pole Eduard Schönberg-Paenastit kunagi täielikult unustatud.

Õnneks oli ta tegevus sedavõrd mitmekülgne, et meil on põhjust teda hea sõnaga meenutada ka muudel põhjustel, mitte ainult sünniaastapäeva puhul.