Monika Järvekülg sai oma esimesed kunstitunnid isalt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Naera ometi» on Monika Järvekülje esimene oma raamat, varem on ta illustreerinud teiste luule- ja lasteraamatuid ning kooliõpikuid.

Karikatuurialbumeid on kutsutud kodusteks kunstinäitusteks. Lisan, et need on otsekui püsiväljapanekud, sest tavaliste puhul võetakse pildid varem või hiljem maha, kuid raamatut võib ikka ja alati sirvida. Nõnda saab hetkemuljete asemel püsimälestused. Ja mis veel uhkem — nad on alati valmis tuju tõstma.

Üks selline karikatuuriraamat jõudis hiljuti vaataja ja lugeja kätte ning kannab pealkirja «Naera ometi». Selle autor on viljandlane Monika Järvekülg (enne abiellumist Monika Liiv-Henrihcson).

Monika Järvekülg sai karikaturisti ja luuleraamatute illustreerijana tuntuks kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel. Veel praegugi hoitakse kodudes tema pilapiltide väljalõigete mappe ning tema illustreeritud Virve Osila, Elle Eha, Malle Pärna, Ülo Alo ja teiste värsikogusid. Ette rutates võin öelda, et vanu pilte ei maksa ära visata, sest raamat sisaldab vaid vastseid joonistusi.

Tuli Evald Reieri järel

Monika Järvekülg ilmus oma naljapiltide ja šaržidega Viljandi ajalehtedesse pärast Evald Reieri teistele randadele lahkumist tekkinud tühimikku täitma. Karikaturiste oli Viljandis teisigi, kuid nad pakkusid oma loomingut juhuslikult.

Monika Järvekülg tuli ja jäi ajalehe naljanurki püsivalt sisustama. Aeg oli selleks üsna soodne, sest just siis sai sujuvalt üle minna valitsevalt kommunaalsatiirilt, nõndanimetatud luuameeste pärusmaalt avaramatele huumori- ja satiiriväljadele. Et Monika Järvekülg valdas võrdselt nii huumorit kui satiiri, oli tema tegevusväli piiramatult avar.

Tsensuurist ei pääsenud

Kuid ka temal tuli ette, et mõni pilt jäi tsensuuri kitsaste väravate taha kinni, nagu oli tollal kombeks öelda, või haihtusid toimetajalaualt teadmata suunas. Mul on väga kahju, et olen pidanud olema üks väga vähestest, kes on neid näinud.

Aga ka see aeg, mil Monika Järveküljelt oodati ikka uusi ja uusi karikatuure, on koos oma probleemide ja probleemitusega kadunud.

Ja veel. Läänemaailmas võinuks sellise viljakuse puhul püstirikkaks saada. Meil polnud see paarirublaste honoraride puhul mitte kuidagi võimalik. Pole nüüdki, sest meie ajakirjandus ei soosi karikatuure.

Uue Eesti Vabariigi ajal kadusid ametiühingute kõrval esimeste seas huumori- ja satiiriajakirjad ning -nurgad. Sestap ongi karikaturistid nüüd oma loomingut rohkem näituste ja kogumike kaudu saanud tutvustada.

Monika Järveküljel on au olla Viljandis esimene, kes on välja tulnud oma humoristlike karikatuuride kogumikuga. Nõnda saavad tema talendi austajad taas isikupäraste teostega tutvuda, seekord siis uudisloominguga.

Vaata pealt ja naera!

«Naera ometi» on tõepoolest vaid huumorikogumik, satiirist on asi kaugel, sest autor on aru saanud, et meie maailma poliitilisi ja olmelisi probleeme satiiriga ei lahenda, pigem siis vaata pealt ja naera. Nõnda ta mitte ei hüüa, vaid palub, lausa mangub naerma. Ja loomulikult ei kutsu ta seda tegema mitte ainult oma pilapilte uurides, vaid tervet maailma vaadates ja tunnetades.

Nagu Evald Reieri karikatuure ja šarže jäi saatma oskarlutsulik õrn huumor, saadab praegust Monika Järvekülge vaid leebe naer, sekka kerge grotesk.

Koos tema laitmatu kompositsiooniga piltidega on tihti lühikesed ja tabavad tekstid: «Nii kallist bussisõitu võivad vaid jänesed endale lubada!», «Paistab veel üks püsitasu kehtestamise võimalus!», «Ja ära unusta raha enne korralikult pesta!».

Jah, naera ometi kaasa, sest muidu võtab sinus maad kurbus, jalaga saad tagumikku nagunii ja sulle näidatakse teed kuu peale.

Kust see laps need anded on saanud?

Karikatuurialbumiga «Naera ometi» on Monika Järvekülg end senisest veelgi kindlamalt Eesti kultuurilukku jäädvustanud. Ei saa mainimata jätta, et varem on ta Viljandi ajalehe kõrval oma humoristlikke pilte avaldanud üle-eestilises perioodikas ja eesti karikaturistide valimikes.

Mis aga puutub sellesse, kust laps need anded on saanud, siis need on peidus nimedes Liiv ja Henrichson. Monika Järvekülg on ema poolt Juhan Liivi vanema venna Joosepi otsene järglane. Tema isa, tuntud ja tunnustatud matemaatikaõpetaja Boris Henrichson oli kunstnik, kes kujundas teatrilavastusi. Oma isalt saigi ta esimesed kunstitunnid.

Autor endast

Sündinud lõvina

elanud halli hiirena

õppinud arhitektuuri

töötanud 12 aastat ja 222 päeva projekteerijana

joonistanud karikatuure

illustreerinud õpikuid

luule- ja lasteraamatuid

kasvatanud suureks

kolm poega.

    Tagasi üles