Kuivatan ühel õhtupoolikul pärast vannitamist meie kuuekuust beebit, kui mobiiltelefon köögikummutil pirisema pistab. Kuulen, kuidas mu vanem tütar Elis võtab kõne vastu ja seletab: «Aga emme ei saa praegu rääkida.»
Koleda pealkirjaga raamat lükkab lugejal hinge helama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Panen pisipõnni riidesse ja lähen uurima, kes helistas. «Ei tea,» kostab plika. «Mingi võõras tädi oli.»
Palju kära eimillestki?
Number jääb telefoni mällu. Sussutan beebi tuttu ja helistan tagasi. Tuleb välja, et helistaja oli proua see ja see Eesti Näitemänguagentuurist.
Seejärel ilmneb, et minu tõlgitud raamatu järgi on Maria Soomets dramatiseerinud ja Ugala teatris laste jõuluetenduseks lavastanud loo pealkirjaga «Kaevame vanaema üles!»
Ja et nemad polevat mind enne üles leidnud ja tahavad nüüd tagantjärele lepingu sõlmida. Olen rõõmus, annan oma postiaadressi, soovin hääd vana aasta lõppu ja jään lepingut ootama.
Beebi nohistab mõnusasti magada. Istun arvuti taha, et internetis krõpitseda. Plõksin otsingusõnaks «Ugala» ja juba lahvatabki lahti musta taustaga repertuaarilehekülg. Seal näen oma kurvastuseks, et etendused on selleks korraks kõik juba olnud. Siis silman lehe allosas paari linki artiklitele. Uudishimutsen.
Üks on ilmunud novembri lõpu «Sakalas». Sealt loen ehmatusega, et terve grupp inimesi olla öelnud reserveeritud piletitest lahti, sest lapsevanematele ei meeldinud pealkiri!
«Appikene,» mõtlen. «Millest nad ilma jäid ja oma lapsed ilma jätsid!» Ise olen natuke häiritud, et ma sellest varem midagi ei teadnud, sest oma seitsmeaastase tütre oleksin kindlasti seda lavastust vaatama viinud.
Neli aastat tagasi, kui raamat ilmus, jagasin kirjastusest saadud autorieksemplarid sõpradele-tuttavatele ja panin neile südamele, et nad lugu kindlasti lastele ette loeksid.
Teise lingi alt ilmub lagedale «SL Õhtulehe» artikkel, kus on kah kontide klõbistamisest juttu.
«Kaevame vanaema üles!»
See raamat ilmus rootsi keeles 1998. ja eesti keeles 2000. aastal kirjastuselt Odamees.
Heldeke, küll ma olin sellesse raamatusse armunud!
«Vaat see on mees, kes austab laste mõtteid ja tundeid,» laulsin kiidulaulu autorile, kui lugu eesti keelde ümber panin.
Mu esimene laps oli siis umbes kolmene ja tegi esimesi avaldusi elu ja inimeste kohta. Raamat tabas naelapead.
Need, kes on kõnealuse raamatu läbi lugenud ja ka need, kes Ugala teatris seda koleda pealkirjaga tükki siiski vaatamas käisid, kogesid usutavasti, et ükski teine pealkiri ei oleks suutnud mõtet edasi anda.
Lugu ei keskendu ju surmale ega jubedatele tegudele kalmistul, mida täiskasvanute rikutud kujutlusvõime kohemaid esile manab, vaid laste mõtetele, tunnetele, muredele, hirmudele ja arusaamadele.
Ainuvõimalik pealkiri ju!
See on lugu, mis paneb tõeliselt hoolivad emad-isad sisemiselt muhelema, pakub äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet ning lükkab hinge helama.
Räägib enda eest ju ka pühendus raamatu algul: «... mu vanaisale (kes oskas peaaegu kõike) ja ... mängu-vanaisa Haraldile (kes oskas võluda ja teha õngeritva), kus iganes te nüüd ka olete.»
Kui meie beebi Eliisa kord kuue-seitsmeseks saab, loen talle seda lugu kohe päris kindlasti. Soovitan seda teha ka teistel emadel-isadel ja õpetajatel ning miks mitte vanemate rühmade kasvatajatel. Loodan, et Ugala teatri mängukavas saab see tükk olema ka muul ajal kui jõuluperioodil.