Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MINA EI OLE karjane, kuigi ma elan karjas. Või olen ehk siiski? Ainult mu kari on nii väike ja muutuv, et ei mõista mõelda endast, kui karjasest, endast kui hoidjast või kaitsjast.
Sellised mõtted tekivad pühade eel, mil Eestimaa küünaldesäras kirikud kogunenud rahva rõõmsast laulust rõkkavad. Lauldakse karjastest väljal, kes kusagil kaugel, seal Petlemmas, kunagi ammu imet näha said.
Põhjamaa pimedas külmuses säravad küünlad soojalt ja kirkalt. Säravad kõrgetes valgetes kirikutes ja piparkoogilõhnastes tubades, säravad linnaplatside suurtel kuuskedel ja pimedusse mattunud maa pisikestes külades.
VAHEMEREMAADES JA mõnel pool mujalgi meisterdatakse jõulude eel kodudesse jõulusõimed, et sündmus, millest kirjatäht kõneleb ja inimene laulab, elavaks muuta. Neitsi Maarja, Joosep ja lapsuke sõimes, loomad laudas, täht, karjased väljal ja kuningad kaugelt maalt.
Miks tehakse jõulusõimi? On see mängulust, nostalgilise lapsikuse väljendus või rõõmsameelse lapse avaldus, keda oma täiskasvanuhingeski kaasas kanname?
«Jõulud on laste püha,» ütleb Fanny de Sivers ja lisab: «Kuid samas peaksime ka meeles pidama, et see ei ole lapsik püha. Jõulud kutsuvad järele mõtlema lapsepõlve ja lapse üle üldse.»
Vahest on pildid aknad nähtava maailma müüris, aknad, millest avanevad vaated nähtamatute mõtete maailma?
Aasta tagasi meisterdasin jõululaupäeva varahommikul esimest korda oma elus jõulusõime. Kurbusest, et pühad mind sellel aastal ei puuduta, tegin ma seda, ja lootusest leida seeläbi siiski puutepunkt.
Magava maja rahus, hubiseva küünla ja tasase tule valgel püüdsin oma kujutluspilti vormida. Heledapäine Maarja sai puuvillase punase kleidi ja sooja sinise mantli, Joosep takuse kuue, Jeesuslapsuke, väike lapsepamp õlgedel, linasest kangast mähkmed.
Waldorfkooli jõululaadalt olin ostnud ühe musta lamba, koolilapse käsitöö. Panin selle sõime juurde seisma. Valge, läbipaistva, kuldse südamega tähe riputasin kuuseoksale jõulusõime kohal.
Ja ma nägin, et see oli hea!
Sel aastal teen taas oma koju jõulusõime, loodan, et lastega koos. Sest keskendumine mingisugusele tegevusele koondab ja korrastab mõtteid. Kõik olulised asjad sünnivad olevikus.
Nii meenusid mulle sel aastatagusel varasel hommikutunnil tõed, mida ju tean: inimlapse sünd on alati ime, mis saab keha ja hinge vanemlikust armastusest. Just seepärast on sünd püha selle sõna kõige avaramas ja sügavamas tähenduses. Vastutustundlikust armastusest kantud teod korrastavad ja loovad maailma meie ümber.
Püha on aeg, mil selliste asjade peale mõtleme. Püha on aeg, mil inimesteni sildu ehitame ja lähedust loome. Sildadest saavad argipäevade toed.
Seepärast on armastuse aeg püha.
Jõuluajal, mil laulame küünaldesäras kirikutes karjastest väljal, on kohane mõelda endast kui hoidjast ja kaitsjast, olgu su kari siis väike või suur. Meie lähedased me kõrval vajavad soojust. Ma vajan valgust, mis sünnib koos soojusega. Selle valguseta ei näe ma midagi enese ümber. Pimedus suleb mu enesekeskse ringi.
Nälga, nähtamatut kaaslast, ei tunta vaid siis, kui laualt puudub leib. Hingenälg on eriti valus.
Jõulusõime tehes mõtlesin, kui sügav võib olla üks pealtnäha lihtne lugu.
Selle jutu lõpetuseks on kohane Patrice de la Tour de Pin´i lause Fanny de Siversi vahendusel: «Maal, kus pole legende, surevad inimesed külma kätte ära.»