Doktor Kalju Kask on pool sajandit aiandust arendanud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aiandusdoktor Kalju Kask kirjutab oma teadustöid inglise, vene ja eesti keeles.
Aiandusdoktor Kalju Kask kirjutab oma teadustöid inglise, vene ja eesti keeles. Foto: Peeter Kümmel

Polli Aianduse Instituut tähistas eile aiandusdoktor Kalju Kase 75 aasta juubelit.

Kalju Kask, olete ligi pool sajandit töötanud aiandusteadlasena.

Algus oli 1956. aastal. Sain Teaduste Akadeemiasse tööle asununa ülesande teha ettevalmistusi botaanikaaia rajamiseks Tallinna. Tellisin selleks paljudest maailma botaanikaaedadest puude ja põõsaste seemneid ning korraldasin istikute kasvatamist. Hiinast saime isegi metasekvoia — puu, mida enne seda oli peetud väljasurnuks.

Botaanikaaed rajati 1961. aastal. Minust sai selle esimene aspirant ja 1965. aastal bioloogiakandidaat.

Teaduste Akadeemias olid esimestest tööpäevadest peale minu käes uued puuviljakultuurid ja nende katsetamine Eesti oludes. Sellel alal kaitsesin 1974. aastal Läti Põllumajanduse Akadeemias doktoritöö.

Polli Aianduse Instituuti kutsuti mind 1970. aastal. Olen õuna-, pirni- ja maguskirsisortide aretaja. Ühtlasi olen kogu aeg korraldanud Eestis aretatud puuvilja- ja marjasortide geenivaramut.

Kas geenivaramu säilimine on tagatud?

Paljud sordid on vist küll igaveseks hävinud. Eesti on liitunud rahvusvahelise kohustusega säilitada seda, mis on veel võimalik. See on Eesti riigi ülesanne ja selleks on ka raha antud. Riik ei saa taanduda rahvusvahelisest kohustusest, millel on 1994. aastast tolleaegse presidendi Lennart Meri allkiri.

Polli teeb praegu tihedat koostööd Põhjamaade geenipanga, teiste Euroopa geenivaramute ning ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooniga.

Missugused teie sordid on soovitussortimendis?

Eestis kasvatamiseks on soovitatud õunasordid «Krista» ja «Tiina», pirnisort «Pepi» ning maguskirsisordid «Meelika» ja «Norri», mille esialgne nimi oli «Nord».

«Tiina» on aretussort, mille loomist alustas enne mind Pollis direktorina töötanud professor Aleksander Siimoni alustatud aretussort. Tema surma järel lõpetasin selle töö mina. Ka «Pepi» aretamisel oli osa tööd teinud tema.

Läti soovitussortimenti kuuluvad õunasordid «Karamba» ja «Tiina», pirnisort «Pepi» ning maguskirsisordid «Johan», mille nimi oli seni «Priima», «Meelika» ja «Norri».

Miks lätlased teie tööst lugu peavad?

Minu sordid on maitsvad, ilusad ja viljakad ning peavad haigustele ja talvekülmadele vastu.

Lätlased tahavad katsetamiseks saada kõike, mida olen loonud. Dobele aiakultuuride aretusjaamas on nad võtnud katsetamiseks viiskümmend minu sorti, mis pole veel jõudnud aretustöö finišisse. Paljusid kiidavad nad rohkem, kui ma ise seda teinud olen. Ilmselt lähebki neist mõni varsti soovitussortimenti.

Millise hinnangu annate Eesti puuviljandusteadusele?

Puuviljandus ei saa uurimistööks piisavalt raha ning seepärast otsitakse tellimusi ja tehakse projekte. See annab küll pisut raha juurde, kuid mõnikord mitte selleks, mida oleks vaja esmajoones uurida.

Ootame, millal noored doktorandid oma väitekirja ära kaitsevad. Kui on vähe doktoreid, ei saa ka raha. Vähemalt Pollis on neli tulevast doktorit lõpusirgele jõudnud.

Kui Eestis pole piisaval arvul teadusdoktoreid, siis ei jõua me teiste riikide tasemele. Peale selle on meil tänapäevase aparatuuri asemel ajast ja arust laborseadmed. Siiski on Hollandil, Põhja-Itaalial, Soomel, Rootsil ja Norral huvi meil aretatud sortide vastu.

Euroopa riikide puuviljandusteadusel on praegu üldse raske aeg.

Kas tuleb aeg, millal sööme Poola õunte asemel oma aedade vilju?

Poola on Euroopa hirm. Ta toodab palju ning importijad haaravad kinni madalatest hindadest. Peale õunakasvatajate on ohus marjakasvatajad. Eestis leidub siiski nutikaid mehi, kellest mõnel juba on selline aed, kust saab meie enda häid, Poola omadest paremaid õunu. Kahjuks me ei tea, kui karmid on järgmised talved.

Missugused tööd võite kanda selle aasta nimistusse?

Jaanuaris ilmus Belgia prantsuskeelses puuviljan-dusajakirjas esiartiklina ülevaade Eesti puuviljandusest ja selle uurimustest. Kevadel trükkis Roomas asuv rahvusvaheline taimede geenivaramute instituut minu artikli Eesti õuna- ja pirnisortidest ning Eesti «Agraarteaduses» oli kirjutis maguskirsisortide talvekindlusest.

Nõu andvaid ja ülevaateartikleid on ilmunud Eesti ajakirjades «Maakodu», «Maamajandus» ja «Eesti Mets» ning «Maalehe» lisas «Targu Talita».

Missugune oli teie viimane reis?

Lennukiga Nizzasse ja sealt bussiga läbi Itaalia Aadria mere äärde, sealt viis laev Kreekasse. Nägin Kreekat kogu tema mälestiste rohkuses. Käisime kolmel olümpiastaadionil, neist kaks olid üle 2000 aasta vanad ja kolmas ehitatud 1896. aasta olümpiamängudeks. Tänavused olümpiamängud olid siis alles ees.

Arvamus

Edgar Haak,
Polli teadlane

Kalju Kask on üks Tallinna Botaanikaaia rajajaid. Tema uurimistöö tulemusena hakkasid Eestis hoogsamalt levima meil seni vähe tuntud must aroonia, jaapani ebaküdoonia, kultuurpihlakas ja astelpaju. Ta on 23 viljapuusordi autor või kaasautor.

Rahvusvahelise mainega teadur on viie aiandusalase raamatu autor või kaasautor. Ta on avaldanud üle saja teadusliku artikli nii kodu- kui välismaistes ajakirjades ning tuhatkond populaarteaduslikku ja nõuande-artikit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles