Juhus tahtis, et Toronto kõrghoone trepi asemel kohtusin kunstnikuga tema kodus Hilda avenüül asuva suure kortermaja kuuendal korrusel. See oli parim, mida oodata oskasin.
Mai Reet Vomm-Järve: meie suguvõsas on kolmteist kunstnikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllatavad nii kunstnik Mai Reet Vomm-Järve ise kui ka see, mis teda ümbritseb.
Talle oleks kui külla tulnud hea sõbranna, kelle saabumist on ta kaua aega oodanud. Ometi oleme võhivõõrad, kui välja arvata see, mida ma enne temast, tema vanematest ja vennast teadsin.
«Tegin kiiruga mõned võileivad. Palun laske hea maitsta. Kuidas teile Kanada meeldib?»
Mõni aeg pärast äkkvisiiti taipasin, et Mai Vomm ongi selline — külalisele täiesti avatud. Enamik heaoluühiskonna inimesi on sellised. Kui seda mõnevõrra imeks paneme, on süüdi meie endi suletus ja kinnine olek.
Mai Vommi kodu on kui üks suur kunstigalerii. Kunstiläte see ongi, sest selle perenaine pole üksnes kunstnike August ja Benita Vommi tütar ja kunstnik, kes õli- ja akvarellmaali harrastab, vaid ta juhib suurt organisatsiooni — Eesti Kunstnike Koondist Torontos, olles selle president.
President mõtleb juubelile
«Koondise liikmete arv kogu aeg suureneb,» ütleb president.
Praegu kuulub organisatsiooni 75 inimest, kuid alles mõni aasta tagasi oli juttu 56 hingest. Ja pole ühti kõik eestlased: Mai Vommi juhitav paistab kogu suures Torontos ja selle ümbruses silma kui kõige agaramalt tegutsev kunstnike ühendus. Noorim liige on alles tütarlapseeas. Äsja oli Toronto ühendusse astunud ka tallinlane Aapo Pukk.
Alles septembri lõpul oli koondisel Toronto Eesti Majas 49. aastanäitus, kus oli pilte 74 isikult. Väljapanekut käis mõne päeva jooksul uudistamas rohkem inimesi kui meie näitustel terve kuu vältel kokku.
Aastanäitus oli oktoobri alguseks küll suletud, kuid Eesti Maja kõik koridorid ja saalid olid maale täis. Arvuka väljapaneku autoritest jäid meelde Osvald Timmas, Hans Moks ja Abel Lee. Teiste hulgas oli ka kunagise kanadalase Lembit Sootsi maal.
Mai Vomm valmistub juba juubeliks.
«See on kulukas ettevõtmine ning sel puhul peab tingimata ilmuma kunstialbum. Käin ja korjan juba raha,» räägib ta.
Eelmine suur kriidipaberile trükitud kunstialbum kannab aastaarve 1956—2000 ning võtab kokku koondise 45 aasta tegevuse. Selle kahesajalt leheküljelt leiab kõigi koondise liikmete foto, eluloo ja neli tööd. Võrdselt on igaühele pühendatud kaks lehekülge, kusjuures tekst on nii eesti kui inglise keeles.
«Kõik Torontos, Tallinnas, Rakveres ja Viljandis olnud näitused on saanud teoks tänu kunstnik Mai Vommile,» teab viljandlasest kunstikriitik Ülo Alo Võsar. «Ta teeb seda suurest missioonitundest ja tema energia on piiritu.»
Ottawa suursaatkonna ajutine asjur Argo Küünemäe oli sedasama mõtet väljendanud 49. aastanäituse avamisel järgmiselt: «Mai Vomm-Järve on hea kunstnik, suur organisaator ja väga hea inimene.»
Kunstniku kodus
Suure toa otsaseinas püüab pilku suur pruunikates toonides pilt, millel on kaabuga kaunitar. Selle on maalinud Mai Vommi ema Benita Vomm iseendast oma noorpõlves. Pastellmaali näeb ka koondise viimases, neljandas kunstialbumis.
Benita Vommi veel suurem töö paikneb teises seinas. See on erksavärviline nagu enamik selle autori õlimaale. 96-aastase Benita Vommiga kohtumiseks tuleks minna aga vanadekodusse. Vanaproua vajab abi, mida oma tervisega kimpus oleval tütrel olnuks raske kodus anda.
Kõikjal riiulitel ja laudadel leidub skulptuure. Muist on loonud isa August Vomm ja muist tema üliandekas poeg Ants Erik Vomm.
Ants Erik Vommi suureformaadiline kollaaž «Nightlife» seisab molbertil, otsekui oleks see äsja lõpetatud. Ent selle autor rändab manala teid mööda nagu tema skulptorist isa August Vommgi.
«Ants oli väga hea kunstnik ja üldse andekas inimene,» kiidab õde ning räägib endale võetud kohustusest venna elulugu raamatuna avaldada.
«Vend oli nii maalikunstnik kui skulptor. Ta oli ka luuletaja, kes tegi iga elujuhtumi puhul värsse. Ja ta võrdles 25 aastat eesti keelt teiste keeltega,» räägib Mai Vomm.
Ants Vomm alustas ka pere külalisraamatut, kus igale kuule on üks lehekülg. Teist nii paksu ei leia vist kusagilt. 1946. aastal alustatud raamatus leidub veel ruumi kaheksa aasta sissekannetele.
On ülimalt kahju, et ei jätkunud aega selle sirvimiseks. Sain teada vaid seda, et toekas käsikirjalises raamatus peegeldub pere külaliste kaudu terve maailm.
Ühe toa ühes seinas on vaid riiulid ja sellel reas paksud kaustikud. Ühel neist on nimi A. Vomm, teisel täheühend E. P. — see tähendab Erich Pehapit.
«Siin on kunsti miljoni Kanada dollari väärtuses,» ütleb Mai Vomm. Ta tunneb endas missiooni see kogu korrastada ja anda nii või teisiti rahva käsutusse.
«Oleks vaid selleks aega,» õhkab ta.
Kunstnikuproua räägib puhast eesti keelt.
«Tänu vend Antsule,» kinnitab ta. «Ta tõmbas mind valusasti patsist, kui ma Venezuelas elades kodus hispaania keelt rääkisin.»
Vend hoiatanud selle aja eest, kui kord on võimalus isaga kohtuda: «Siis sa pead eesti keelt oskama.» See võimalus saabus 1967. aasta suvel, mil professor August Vomm sõitis Eestist Kanadasse oma perekonnale külla. Ka kõik Mai Vommi Kanadas sündinud ja kasvanud neli last oskasid vanaisa Augustiga eesti keeles kõnelda.
Mai Vomm ise käis 1976. aasta 5. juulil Tallinna Lillepaviljonis oma isa mälestusnäitusel. Isa suri 1. mail 1976, jõudmata ära oodata oma 70 aasta juubelit ja tütre külaskäiku.
Isa 90. sünniaastapäeval korraldas tütar August Vommi ja tema pere kolme põlvkonna kunstinäituse Tallinnas Anton Hansen Tammsaare muuseumis. Selle avamisest võttis osa ka tema lesk Benita Vomm. Ka Viljandis olnud näituste kordamineku taga on seisnud Mai Vomm. Viimane oli 2001. aastal vend Ants Vommi auks.
Viljandis 2000. aastal trükitud Ants Erik Vommi viimases, kolmandas luulekogus on episood kahe eri põlvkonna kunstniku Ants Erik Vommi ja Mark Toomas Soosaare kohtumisest ühe maailmanäituse väravas paarkümmend aastat tagasi.
Omavahel tutvunud, küsinud Soosaar, kas kuulsa skulptori võõrsile sattunud poeg ei taha Eestisse tagasi tulla. «Ma olen seal ju kogu aeg,» vastanud vanem mees. «Kuidas, ma ei mõista?» ajanud noorem silmad suureks. ««Poiss kalaga» Viljandis Laidoneri platsil — see olen ju mina.»
Nad mõlemad — Vomm ja Soosaar — on eri aegadel oma lapsepõlves viibinud Viljandi äärelinnas Kantrekülas. Seal mäletatakse praegu isegi väikest tüdrukutirtsu Maid, kes oli sibanud vanaema Anna järel. Seda oli hiljuti meenutanud üks proua Viljandi Toome kalmistul Anna Vommi kalmu juures seisatades.
Kunstnik
Pallase kooliga kunstnike Benita ja August Vommi tütar Mai Reet Vomm-Järve on sündinud 18. aprillil 1938 Tallinnas. Põgenikena elas pere algul Saksamaal, seejärel Venezuelas ja Kanadas. Tema peamised kunstiõpetajad oli ema ja vend.
Kunstnik harrastab peaasjalikult õli- ja pastellmaali ning juhib presidendina Eesti Kunstnike Koondist Torontos.