Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakala juubelikontsert algas koori lipu sissetoomisega. Laulumehed seisid reas oma uutes sinistes ülikondades ning avalauluna kõlas Juhan Simmi «Mulgimaale» Karin Taukari juhatusel.
Hendrik Adamsoni tekstile loodud «Mulgimaale» on Juhan Simm pühendanud Sakala meeskoorile 6. veebruaril 1933. aastal. See mehine, ent ühtaegu hingeline teos on kindlal kohal paljude meeskooride repertuaaris.
Juubelikontserdi ettekandes oli «Mulgimaale» aga pisut kiirustav ja keskmise osa nostalgiale, kontrastsusele, lüürilisusele ja piano’le jäi vähe tähelepanu.
Konstantin Türnpu laulu «Meil aiaäärne tänavas» juhatas Taimi Välba. Teadustamise ajal said kuulajad teada, et just see pala kogus maksimumpunktid Budapesti rahvusvahelisel koorifestivalil, kus koor võitis teise koha ja hõbediplomi. «Meil aiaäärne tänavas» on Sakala esituses alati kõlanud meistriteosena, kuigi seekord oleks lõpuosas saanud polüfoonilise sugestiivsusega ja suurema dramaatilisusega sügavuti minna. Võib-olla tuli just selle loo esitusele kahjuks keskpärase akustikaga saal.
Sündmus nõudnuks avaramat saali
Kahju, et piduliku sündmuse puhuks ei leidunud meestelaulu mugavaks kuulamiseks avaramat ruumi. Viljandi Maavalitsuse saal oli kontserdipublikut viimse istekohani täis ning seisjaid oli palju.
Mart Saare «Põhjavaimu» (meeskoorile seadnud Alo Ritsing) juhatas Tiit Raud. Meeskoori seades ei tule see laul paraku aga esile, sest vajab tingimata segakoori laia seadet. Lisaks oli ettekanne kiirustav, puudus helilooja teosesse peidetud sügav filosoofiline rahu ja kaunis loodusetunnetus, mida nii imeliselt väljendab Marie Heibergi tekst.
Tuudur Vettiku laul «Kuu» Tiit Raua dirigeerimisel mõjus aga väga meeldivalt. Ometi oleks tublidele tenoritele juurde vaja mõnda noort helisevat häält, et «Kuu» kaunilt impressionistlikku kõla ja meeleolu enam välja tuua.
Hästi õnnestus ka Karin Taukari juhatusel ette kantud Miina Härma «Kojuigatsus», kus Ernst Enno südamlik tekst kuulajate hinge jõudis. Soome keeles ette kantud Leevi Madetoja «Hän kulkevi kuin yli kukkien» Taimi Välba juhatusel jättis samuti kena mulje.
Pean nüüd lisama, et juubelikontserdi kava ei olnud tervikuna väga õnnestunud ning kindlasti ei sobinud järgmiseks looks Andres Valkoneni «Leib jahtub». Intonatsiooniliselt jättis soovida ka Evald Aava «Sõjalaul».
Tahan öelda, et seekordse kontserdi ülesehituses puudus õhustik, mis on tavaliselt kohane juubelile ning rõhutab õhtu pidulikkust ja esinduslikkust.
Sakalal on olnud palju eredaid aegu
Meelest ei lähe, kui palju kordi on Sakala koor erinevatel aegadel kinkinud oma kuulajatele imekauneid ja unustamatuid lauluelamusi. Ei unune need hetked, mil koori ees seisis lugupeetud maestro Raivo Laikre. Seetõttu oli eriti südantsoojendav kuulata tema tütrepoja Raimondo Laikre kaunist musitseerimist koos kooriga.
Ma väga ootasin, et sel kontserdil oleks pikemalt käsitletud Raivo Laikre elutööd, mis seisnes koorile isikliku eeskujuga vaimsuse andmises, kontserdikavade läbimõeldud esituses ning ranges akadeemilisuses.
«Ma sulgeksin südame ukse ja hoiaksin küüntega maast, kuid võimsam on minust see kutse ja sellest ma lahti ei saa,» kõlavad Juhan Smuuli loodud read Gustav Ernesaksa teoses «Kutse».
See Sakala kontserdil viimasena kõlanud laul lõi eriliselt särama siis, kui meestega liitus noore kauni häälega Porvoon Mieslaulajate solist ja dirigent Pekka Itkonen.
Kontserdil astusid solistidena üles veel Tõnu Talimaa, Jaan Maaten ja Peeter Tiit. Palju nõudis koorilt Andrew Lloyd Webberi «Memory» muusikalist «Cats», kus soleeris kauni tämbriga Kertu Hanni Georg Otsa nimelisest Muusikakoolist. Sakala kontsertmeistrina tegutses Piret Villem.
Usun, et mu märkused viivad edasi ja abistavad, sest on ju ilmne, et sellelgi kontserdil pälvis Sakala oma publikult ja austajatelt eelkõige tänu ja austust.
Õnnitlusi terve tund
Õnnitlejate rida oli pikk. Kaugematest külalistest olid kohal sõpruskooride esindused Porvoost, Turust, Võrust, Tallinnast ja Tartust. Aga õnnitluste edasiandjatel tuleks mõelda ka sellele, et liiga pikk tervitus lõhub kontserdi rütmi ja tõmbab tähelepanu õhtu peategelastelt kõrvale.
Sel kontserdil meie ees seisnud meesteta poleks Sakala koori praegu. Nemad on need, kes pärast väsitavat päevatööd ei pea paljuks keskmiselt kaks korda nädalas laulma tulla, et ise heliseda. Neil meestel, kes oma igapäevaelus toimetavad paljudel elualadel, on üks ühine omadus: peale saamise rõõmu tunnevad nad naudingut andmisest.
Lõppu sobivad Eesti Rahvusraamatukogu Naiskoori dirigendi sõnad: «Jaksad laulda, jaksad elada!»
Kontsert
Meeskoori Sakala 75. aastapäeva kontsert leidis aset 20. novembril Viljandi Maavalitsuse saalis.