Alam-Pedja lood pajatavad elust jõgede ääres

Laashoone peremehelt mälestusi korjama minnes peab Juhani Püttsepp mööda kipakat silda jõe teisele kaldale kõndima. Sealt algavad Alam-Pedja suured rabad. Foto: Elmo Riig

Sel sügisel saab neli aastat ajast, kui ajakirjanik Juhani Püttsepp hakkas korjama Alam-Pedja elanike mälestusi elust looduse keskel.

Kõik algas sellest, et Alam-Pedja looduskaitseala hoidja Einar Tammur tegi Juhani Püttsepale ettepaneku üles kirjutada kaitseala inimeste mälestused.

Praeguseks elust lahkunud Tammuri idee oli talletada lood just nendelt kümmekonnalt inimeselt, kes on Alam-Pedjal elanud peaaegu terve oma elu.

«Need on natuke teistmoodi lood kui ajaloolised mälestused,» selgitab Juhani Püttsepp, kes nimetabki ennast nüüd Alam-Pedja töötajaks. «See töö siin ei ole pelgalt kohalesõitmine ja kirjutamine. Kui kaitsealale lähen, hoian ikka silmad lahti ja teen igasuguseid asju, mis vaja on.»

Elutöö moodi asi

Selleks, et elu episoodidest jutt kokku panna, on Püttsepp pidanud mõnel eakal pedjalasel palju kordi külas käima. Kirjutaja on püüdnud kõneleja juttu juhtida ka nendele teemadele, mis on huvitavad kaitseala seisukohalt — inimese seostele jõe, metsa ja loomadega.

Praeguseks on ta üles kirjutanud kaheksa elulugu. Enam-vähem nii palju nimesid kadunud Einar Tammur talle andiski.

«See võrk aga muudkui hargneb ja niidid jooksevad siit kaitsealalt välja,» ütleb mälestuste koguja, kelle enda mõttelises nimekirjas on juba umbes 25 inimest. Sinna kuulub ka neid, kes on Alam-Pedjal kunagi elanud või seal sündinud ja lapsepõlve veetnud.

Kunagi peaks juttudest kokku saama raamat, kuid selle valmimise aega ei oska Juhani Püttsepp praegu öelda. «See on mul nagu elutöö moodi asi,» muigab ta.

Autor soovib iga eluloo ette kirjutada väikese jutu sellest, kuidas ta mälestuste vestjaga kohtus ja suhtles, sest needki on omamoodi huvitavad.

Viimasel aastal on Juhani Püttsepp mälestusi korjates sõitnud kõige rohkem Viljandimaale Meleskisse ja sealt edasi Põltsamaa jõe äärde.

Sealsete Kolga-Jaani valla meeste Hillar Põldaasa ja Hugo Peki lood on üsna mahukaks paisunud.

Kogu Alam-Pedja looduskaitsealast, mille pindala on 26 000 hektarit, jääb Viljandimaale umbes kümme protsenti ehk 2788 hektarit. Kaitseala piir jookseb Põltsamaa jõe äärest.

Paadiga uue kodu ukse alla

Et pääseda Laashoonele, endise Rõika vahtkonna metsavahi Hillar Põldaasa juurde, tuleb mööda kipakat silda jõe teisele kaldale minna. Tema majapidamisest edasi ei pää-se — sealt algavad suured Alam-Pedja rabad.

Hillar Põldaas asus koos naise ja kolme väikese lapsega Laashoonele elama 1964. aastal. Tema mälestustes on kirjas, et see oli 1. aprillil. Jää oli just Põltsamaa jõelt läinud ning vesi tee üle ujutanud. Uue kodu treppi sõudis perekond paadiga.

Sel ajal oli Laashoonel püsti veel vana metskonnahoo- ne — endine uhke mõisahärrade jahiloss. Esialgu elasid seal töölised, hiljem tegutses kauplus. Hoone seisis korrastamata ja lagunes ning 1960. aastate lõpul see lammutati.

Praeguseks on kirjeldatud kohas näha vaid mullavalli.

Jope selga visanud Hillar Põldaas näitab selle kõrval maapinnas lohku, kust arheoloogid olid aastaid tagasi välja kaevanud põletusahju aluse ja hulga nõusid. Enne jahilossi oli samas kohas klaasivabrik.

Mullavalli läheduses lebav roheline kanuu ajendab küsima, kas peremees seda vahel kasutab ka. «Käin ikka sõitmas, kui aega on,» kostab 80-aastane mees vastuseks.

Talu tuhamäe otsas

Jõgi on selle kandi rahva elus väga olulist rolli mänginud. Seda mööda liikusid inimesed ise ja parvetasid palke. Jõeäärsetel luhtadel olid heinamaad ning sellepärast leidus kallastel ridamisi kõrtse, kus heinalised oma hobuseid puhata said.

Üks neist kõrtsidest asus Laashoonest allavoolu Potastel, kus praegu elab 77-aastane Hugo Pekk. Kõrtsipidajate järeltulijana mäletab ta veel seda aega, kui Potastel kõrgus kõrtsitare.

Talu asub tuhamäe otsas. Omal ajal tehti seal Laashoone klaasivabrikule potast — valget pulbrit, mis jääb tuha keetmisel paja põhja ja mida kasutatakse klaasi sulatamiseks. Selle aine järgi on talu oma nimegi saanud ja tuhast tekkinud kõrgendik päästab koha praegu üleujutustest.

Hugo Pekk on Potastel elanud kogu oma elu. 23 aastat sellest on ta olnud metsnik. Praegu peab mees mesilasi ning kui ta külalistele tagaruumist ämbritäie mett välja toob ja seda purkidesse kallab, on tuba magusat lõhna täis.

Hommikuti ajab Hugo Pekk aga enda tehtud mootorpaadile hääled sisse ja käib ülesvoolu asuvalt Rõikalt ajalehte toomas.

Perepoeg läks luhta

Juhani Püttsepp on nende kahe eaka peremehe jutustustest teada saanud, et kunagi oli Põltsamaa jõe ääres tihe inimasustus. «Mulle endale on kõige huvitavam see, kuidas asustus sinna üldse tekkis,» tunnistab ta.

«Eelmise sajandi alguses oli peredes palju lapsi ja neist igaühel oli unistus omaette elada,» pajatab Püttsepp. «Kujutage ette: kaheksa last ja kõik soovivad omaette olla! Mõnikord võttis perepoeg kätte ja läks luhta elama. Ehitas madala maa peale väikese hurtsiku ning hakkas seal marju korjama ja kala püüdma. Siis pidi ta aga leppima sellega, et sageli oli vesi õues ja mõnikord toas pliidi allgi.»

Üks selline paik, kuhu inimesed niiviisi elama läksid, on Potastest allavoolu asuv Londoni.

Praegu on kunagise veetee ääres asustus väga hõre. Paljudest hoonetest pole alles enam varemeidki. Jõgi on rohkem matkajate ja kalameeste teenistuses. Neile on looduskaitseala inimesed püstitanud kolm ööbimisonni ehk laavut.

Metsade vahel voolab aeg teisiti

Juhani Püttsepp räägib, et iga Alam-Pedjal käimine on talle sündmus. Sinna kanti jõudes võtab ta alati autol kiirust maha ja viskab pilgu metsasihtidele, et näha loomi ja linde.

«Siin kohtan ma neid, keda mujal ei kohta,» selgitab loodusesõber. «Ka inimesed on metsade sees teistsugused kui mujal. Nad on teises ajakavas, neil pole kuhugi kiiret. Mind ennast on selle töö käigus kõige rohkem muutnud avastus, kui lihtsalt on võimalik elada. Siin on veel seda vana moodi elu, kus ei ole suuri vajadusi.»

Metsade keskel sõltutakse lihtsatest asjadest ja elatakse looduse järgi. Ei proovita ümbritsevat maailma muuta, vaid püütakse sellega koos elada.

«Sellised kohad võtavad endalgi vahel tuure maha,» lausub mälestuste koguja.

MÄLESTUSED

Kotkapesa

Meil oli siin kotkapesa. Oli võimas pesa. Vana männa otsas. Natuke kõrgem kui mets see mänd.
Tahtsin, et alles jätaksid, aga ära lõhkusivad.
Ütlesin: «Ärme laseme neid metsakombinaadi mehi sinna sisse!»
Aga metsaülem ütles: «Ah kurat, meil neid kotkaid küll!»
See oli 1964. aastal.
Kotkas oli hästi suur. Kui haudus, oli saba üle pesa ääre.
Talvel võeti maha. /.../
Hiljem ei ole ma kotkast seal kohanud.

Hillar Põldaasa mälestustest

Mesilased

Juba minu vanaisal olid mesilased, tema pidas neid pakktarudes. /.../
Minul endal on kogu aeg olnud 15 peret mesilasi.
1949. aastal, küüditamise aastal, tuli meile võõraid mesilasperesid. Mai lõpus tulid ise paar-kolm peret. Sülemid olid puu otsas, võtsime sealt maha. Ruumi oli neid elama panna.
Karud hulguvad siin ringi, mitu korda on nad käinud mesipuid lõhkumas. /.../
Karuga on peaasi, et oled rahulikult. Vihastad karu ükskord ära, hakkab tema viha pidama.

Hugo Peki mälestustest