Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MIDA TEAB võõramaalane Eestist? Võib-olla seda, et kümme aastat tagasi hukkus samanimeline laev?
Aga võib-olla isegi mitte seda. Mida teatakse eestlastest, kes elasid sõdadel jalus ja keda ühtelugu võõrvägede hulka kisti, täna ühte, homme teise, ja kes olid sunnitud tihti vennatapusõda pidama.
See pole maailma kunagi eriti huvitanud. Mulle tundub, et ei huvita enam eestlasi endidki. Ajalooraamatud on kõhnad ja hõredad ning pärast rohkem kui kümmet vabadusaastat ei kajasta ikka kaugeltki kõike meie kannatusterohkest minevikust. Seetõttu ei saa õpilased selget pilti oma isamaast ja ajaloost.
Käisin tänavu Sinimägede lahinguväljadel, Lihulas Saksa mundris sõdinud eestlastest sõjameeste mälestussamba avamisel ning Avinurmes ja Porkunis, kus veel üksikud seni elus olevad hallid taadid, toonased noored Eesti poisid, meenutasid oma sõjateed.
MINULT ON küsitud, miks ma need väsitavad sõidud ette võtsin. Mis need mulle andsid, mis ma nendest sain? Ma olin seepeale keeletu. Mäletada ja mälestada on inimlik. Me meenutame oma kalleid kadunuid, korrastame nende haudu ja ei saa ka selle eest midagi. Kõike saamisega mõõtes oleks elu tühine.
Mäletada ja mälestada tähendab tunda oma maa ja rahva ajalugu. Mind on need sõjameeste kokkutulekud harinud ajalooliselt ja vapustanud hingeliselt.
Kohtuda inimestega, kes on võidelnud Eesti Vabariigi eest ja selle nimel kannatanud, annab teadmistele tiivad. Mina ise ei ole sõjasündmuste keskel olnud, sest olin küüditatuna Siberis näljasuppi helpimas. Seepärast elan kõike läbi erakordselt emotsionaalselt.
Aga meie noored pole ju samuti nende tumedate ja maha vaikitud aegade tunnistajad. Nemadki peaksid neid lahinguid ja lahinguvälju tundma õppima.
On tore, et enamjaolt vanade osalejate kõrval on alati näha ka noori. Vähe küll, kuid on. Porkunis kohtasin näiteks Tamsalu kooli õpilasi. Tihti on kohal Anne Eenpalu oma kasvandikega. Ka meie kandi kodutütred ja noorkotkad sõidavad vahetevahel sellistest sündmustest osa võtma.
Ma väga loodan, et nad võtavad vaevaks valgustada neid seni tundmatuid ajaloo peatükke ka oma kaasõpilastele. Küllap huvilisi leidub, ega kõiki tänapäeva noori siis ainult suits, viin ja narkootikumid huvita.
Mida me teame Avinurmest? Mida me teame Porkunist? Kust saaks sealsetest sõjaaegsetest tapatalgutest lugeda?
Avinurmest teatakse üldiselt vaid seda, et seal tehakse puutünne ja laastukorve. Et sealt on pärit Küchelbecker, Heino Kiik ja Malle Pärn, seda teavad juba vähesed. Porkuni kurttummade kooli kõrval meenub ehk Underi ballaad «Porkuni preili», aga vaevalt seegi, sest meil ei teata ju näiteks sedagi, et «Nimed marmortahvlil» on kirjutanud Albert Kivikas.
Aeg on teinud oma töö. 1944. aasta lahinguist Avinurme ja Porkuni ümbruses kuulsid paljud tänavu esimest korda.
See oli siis, kui Otto Tiefi valitsus oli Pika Hermanni torni heisanud vaba Eesti sinimustvalge lipu ja saatuse tahtel Saksa mundrit kandvad Eesti sõjamehed püüdsid ühineda isamaa kaitseks. Tankidega peale tunginud Punaarmee Eesti laskurkorpuse julmurid ei võimaldanud seda.
See oli vennatapusõda, millest nüüd paljud ajalehed kirjutasid. On kurb tõdeda, et punaarmeelaste poolel juhtis hävitustööd — räägitakse tankidega üle väeriismete ja põgenejate sõitmisest — esimese Eesti Vabariigi kolonelleitnant Olav Mullas, kes hiljem muide arreteeriti nõukogudevastase tegevuse eest 1940. aastal.
Mäletan, et minu tädi, kolonel Junkuri abikaasa, ütles kord ühel grupipildil Mullasele viidates: «Reetur!».
Eriti julmalt oli käitunud polkovnik Trankmann (ilmselt näitleja ja teatrikirjaniku Inna Taarna isa), kes lasi hukata kõik Avinurme kirikusse jäänud raskesti haavatud kaasmaalased. Kiriku altari kõrval on tänaseni säilitatud verepritsmed ja kuulijäljed.
Mulle on kirjutiste ja kõneluste põhjal hinge sööbinud 17-aastase väga raskesti haavatud nooruki harras palve ta kaasa võtta. Kuid see polnud võimalik ja ta jäi kirikusse, kus ta koos teistega hukati. Sama saatus oodanuks teda, nagu nüüd teame, ka põgenejate vooris.
Saksa vormis relvata sõdur ajas käed püsti. Keegi hüüdis: «Mehed, need on ju omad!» Aga siis tuli ratsahobusel polkovnik Trankmann ja tema käsul algas laskmine. Keegi ei tea, kuhu tapetud viidi ja maeti. «Mu vend oleks järgmisel päeval saanud 18-aastaseks,» ütles mulle väriseval häälel Avinurmes üks vanataat.
SIIS OLID nad kõik alles noored, otse lapseohtu. Ja missugused olukorrad, missugused saatused! Kas me peame kõik unustama? Kiitma heaks kõik, mis siis tehti? Võib-olla arvab mõni Ilmjärve või Naanuri taoline, et monumenti väärinuks Laidoneri asemel toosama Avinurmes uhkelt ratsutanud Trankmann?
Pühakoda on ilus nii seest kui väljast. Kuid see hoone on kuidagi salapärane. Vanad puud sahistavad ja sosistavad lugu, mida nad on pealt kuulnud. Kirikuõpetaja Eenok Haamer pidas Avinurme püstitatud ausamba jalamile pärgade panekul kõne ja kutsus lepitust leidma, sest viha kandes on meil raske edasi kesta. Emotsionaalselt ja talle omaselt kenasti kõneles ka Anne Eenpalu.
Kuritööde eest on tõesti raske andeks anda. Kuid paljusid, kel oleks põhjust andestust paluda, pole enam meie keskel. Niisamuti neid, kellelt andestust paluda. Me ei tea nende seisukohti. Arvestada saame nendega, kes elavad ja mõistavad oma süüd. Arvestada tuleb, et tegutseti teadmatuses.
Endine Vinni parteiorganisaator, kunagine laskurkorpuslane August Kondoja ütles oma sõnavõtus, et ta tuli lepitust otsima. Ta kõneles Eesti poiste okkalisest sõjateest Punaarmees. Kondoja ütles, et tema käed on verest puhtad, temal pole veresüüd, ja et palub selle eest, mis siin sündis, andeks. Tema palub andeks. Kas ka teised? Kas neile andestatakse? Mina ei oska sellele vastata.
ISIKLIKULT OLEN andestanud spordiajakirjanik Elmar Ardmale, kes tuli meile koos teiste küüditajatega ööl vastu 14. juunit 1941. Olime ühel kokkutulekul, siis juba mõlemad represseeritutena, ja ma ulatasin talle andestuseks käe. Ta oli oma süüd ilmselt kaua hinges kandnud.
Agara spordiajakirjanikuna ei olnud ta kordagi maininud minu isa, kunagise linnapea ja riigikogu liikme Evald Konno teeneid Viljandi spordielu edendamisel. Aga pärast lepitust kirjutas Ardma ka minu isast, kes oli ju omal ajal Viljandi tennise arendamise juhtfiguur.
Nii et inimesed vajavad lepitust. Aga inimesed vajavad ajaloost ka kogu tõde. Ka Porkuni mälestusmärgi juures peeti kõnesid ja pandi lilli.
Mu mällu sööbisid Anne Eenpalu sõnad: «Me jääme Eestile igavesti truuks!» Just seda tuleb meil oma rahvale ja oma noortele sisendada, et vennatapusõjad ei korduks.