Ingomar Vihmar: elus on palju selliseid asju, mida nautida, elu on üldse mõnus

Reklaami kirjutaja ja vabakutseline lavastaja Ingomar Vihmar on eluga rahul. «Lavastamine ja töö tudengitega on mulle suur nauding ning vabadus ja võimalus armastada,» ütleb ta.

FOTO: Elmo Riig

Vabakutseline lavastaja Ingomar Vihmar osutub suheldes ebalevaks. Pole mingi ime, kui ta aeg-ajalt lauseid ei lõpeta ning mõtte õhku rippuma jätab.

Vähe sellest. Järgmises lauses hakkab ta sageli oma eelmisele mõttele vastu rääkima.

Võib tunduda natuke meelevaldne alustada ühe mitmekülgse ja andeka inimese iseloomustamist sellest, kuidas too kõneleb, kuid vähemalt mulle assotsieerub Ingomariga just eelkõige tema huvitav jutustiil.

Abikaasa, Eesti Draamateatri näitleja Kleer Maibaum arvab, et poolikuks jäävad laused on Ingomari juures väga toredad. «See näitab, et ta on muutumis- ja arenemisvõimeline. Ta teab, et see, mis ta välja ütleks, pole lõplik ja ühel hetkel see enam ei kehti.»

Endine Ingomari õpilane Viljandi Kultuuriakadeemias Peeter Rästas lisab: «Need tema poolikud laused on sama arusaadavad kui väljend «Ma armastan sind». Ei taipa, aga hea on kuulda.»

Kolm aastat tagasi Viljandi teatrist päriseks Tallinna kolinud Ingomar Vihmar on praegu ajutiselt Viljandis tagasi ja lavastab kultuuriakadeemia teatritudengitega Henrik Ibseni «Metsparti».

Reklaamikirjutajast lavastaja

Oled praegu vabakutseline lavastaja ja stabiilset palka saad reklaamifirmast copywriter’i töö eest. Kas oled sellise tööjaotusega rahul?

Töötasin Ugalas kümme aastat, elades samal ajal Tallinnas. Sõitsin pidevalt kahe linna vahet ja tasapisi tundus mulle, et peaks midagi teistmoodi tegema, midagi uut otsima. Samal ajal pakuti mulle reklaamifirmast tööd ja see otsustas asja.

Kas sa ei soovi olla mõne teatri juures kindlal lavastajapalgal ning teha mitu lavastust aastas?

Praegu veel mitte. Kunagi võib-olla küll.

Hea on, et ma olen vahepeal ühe ameti selgeks õppinud. See annab mõnusa tunde, et oskad veel midagi.

Eks algul olnud muidugi raske — minna sellisesse asja sisse, mida oma arust arvad jagavat. Võib ju mõelda, et teed mingi ajuvaba loo või pulli reklaami ära ja ongi kõik. Tegelikult pole asi sugugi nii lihtne. Ma arvan, et nüüdseks ma juba jagan seda värki veidi.

Kas reklaamitöö juures on sellest kasu ka, et oled näitleja- ja lavastajatööd teinud, või annab reklaamitöö hoopis midagi sulle kui lavastajale?

Teatrikogemus on reklaamitöös kindlasti abiks. Olen teinud üpris palju raadioreklaame: neid välja mõelnud, ise näitlejaid otsinud ja ka lavastanud, niipalju kui võimalik.

Aga lavastajatöös... No eks iga kogemus rikasta sind kuidagi. Muidugi annavad need inimesed, kellega ma reklaamifirmas koos töötan, mulle väga palju. Ja eks majanduslikult ole ka kindlam tunne, kui sul on lavastajaameti kõrval selline stabiilne töökoht.

Nimeta mõni enda tehtud reklaam, mida enamik televaatajaid peaks teadma.

Telereklaamidega on viimasel ajal miskipärast vahe sisse tulnud. Neid tellitakse vähe ja seal napib ka mänguruumi. Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem teha raadioreklaame.

Viimane teleklipp, mille ma tegin, oli Teboili õlireklaam, see, milles kaardilugeja räägib rallisõidu ajal juhile blondiinianekdooti.

Aga mõni hea välismaine reklaam, mis sulle meelde on jäänud.

Ah ma ei tea... Aga olgu, üks selline reklaam, mida ma ise näinud pole, kuid millest mulle rääkis sõber Ivo Uukkivi. See jooksis Soome kanalil.

Mingis rannas astub veest välja neeger, tõstab käe üles ja hüüab: «Tšambo!» Seejärel tuleb ekraanile Sampo panga logo.

Reklaami hindamine on väga keeruline. Mida pidada heaks reklaamiks? Kas seda, mis on naljakas, seda, mis on lihtsalt ilus, või hoopis seda, mis aitab küll toodet hästi müüa, kuigi ei näe sugugi hea välja? Kunsti hinnata on üldse raske, aga reklaami veelgi keerulisem.

Töö tudengitega on suurepärane

Oled siis praegu oma senise elukäiguga rahul.

Kui ma teatrikooli näitlejaks õppima läksin ja seejärel Ugalasse tööle sain, ei kujutanud ma küll ette, et hakkan ükskord lavastama ja teatrikoolis õpetama. Praegu on aga need mõlemad tööd mulle suur nauding ja vabadus ning võimalus armastada.

See ekstaas ja tegemisrõõm tõstatavad küsimuse: mida veel elult tahta? Sellega on võimatu mitte rahul olla.

Nüüd teen kultuuriakadeemia tudengitega «Metsparti». See on üle nelja aasta taas töö siinsete teatriüliõpilastega.

Noorte inimeste energiat tunnetan ma veel eriti. See on selline rikkumata pauer ja see tuleb kõik mulle üle.

Miks sa üldse Viljandist ja Ugalast ära läksid?

Olin lahkumise ajaks juba pool aastat reklaamifirmas töötanud. Ja tundub, et tollane teatri juht Jaak Allik arvas siis samuti, et ma võiksin kusagil mujal midagi muud teha. Ta ütles, et ma saan niikuinii igal pool tööd.

Ma ei tea, kas tal oli vaja mingeid kohti vabaks teha, aga see sobis minu plaanidega ideaalselt.

Mitu rolli sa viimasel ajal teinud oled?

Oi, ma pole oma kolm aastat enam näidelnud! Gvozdkovi «Alandatud ja solvatud» Ugalas oli vist viimane, milles mängisin. Aga kui keegi nüüd pakuks... Ma arvan, et ma ei ütleks ära.

Mäletan sellest ajast, kui ma suhteliselt palju mängisin, et hästi suur osa näitlemisest oli seotud piina ja vaevaga. Tuli teha väga palju selliseid asju, mida ei osanud, ja keegi ei seletanud siis ka, kuidas teha. Aga mäletan seda tunnet, miks inimesed lavale lähevad — seda ekstaasi ja mängimisrõõmu, mida tunnen praegu lavastades.

Mingeid erilisi näitlejaambitsioone pole mul olnud.

Totaalne valu ja rõõm köidavad

Paljud sinu lavastused pole olnud just traditsioonilised. Nii mõnigi kord pole näitlejail isegi korralikku süžeed ees olnud või siis on teemad olnud peavoolust erinevad. Kas sul on olnud mõningate nii-öelda vana kooli näitlejatega koostöö saavutamisel ka raskusi? Kas sa pead hoolega valima, keda sa truppi võtad?

Ma ei usu, et seal mingit vahet on. Ju ma olen ka ajaga muutunud ja lavastused on samuti muutunud.

Olid jah sellised tükid nagu «Küpressimägi» ja «Hei, Luciani!», milles süžeed kui sellist polnud. Loo pidi nende juurde ise välja mõtlema. Näitleja sõltus päris palju minust: ta pidi minu peas välja mõeldud loost aru saama, ainult seda uskuma. Aga minu arvates see küll probleemiks ei osutunud.

See, mida ma praegu teen ja teha tahan, see on... ikkagi niinimetatud psühholoogiline realism. Kuigi ega ma päris täpselt aru saa, mida selle all mõeldakse.

Olen praeguseks juba loobunud igasugustest lavastuslikest nippidest. Mind huvitavad eelkõige näitleja ja tema mäng. Kas ma suudan panna näitleja mängima ja kas see mäng ka toimib? Näitlejal on nüüd võib-olla isegi raskem.

Mis peab olema selles tükis, mis kutsub sind lavastama?

Seal peab olema mingi tunne... Mingi valu või rõõm, mis on totaalne, nii et külmavärinad tulevad peale. Ma ei oska seda täpselt öelda, aga ma tajun selle ära.

Selline hingekäristav ja valus tükk oli näiteks Timo K. Mukka «Laul Sipirja lastest». Seda oli väga keeruline teha. See ei tähenda muidugi, et ma ainult nutulaule teen, aga ka väliselt lõbusates tükkides võib see eriline tunne sees olla.

Millised lavastused on sulle tagantjärele vaadates kõige olulisemad olnud?

Oi, neid on päris palju. No üks on kindlasti kultuurikolledži esimese teatrilennuga tehtud «Muinasjutuudu», mis oli üldse mu esimene lavastus. Siis enam-vähem samal ajal mängitud Tuglase-aineline «Hei, Luciani!».

Ma ei oska neid pingeritta panna, aga ka «Küpressimägi» ja «Shopping & Fucking» Ugalas, «Piimmetsa vilus» ja «Novembri lõpp» kolledžis, «Tavalised inimesed 1» Von Krahlis... Neid on veel mitu.

Soome kultuur on lähedane

Kriitika on sind seni vist hoidnud ja sinusse pigem pooldavalt suhtunud kui maha tampinud. Kui palju see sulle üldse korda läheb? Või oled sa seda tüüpi tegelane, kes teeb eelkõige endale ja oma viiele mõttekaaslasele ning alles siis publikule?

No ega muidu saagi head asja teha, kui see eelkõige sulle endale korda ei lähe. Muidugi võiks neid inimesi olla rohkem kui viis, aga kõik on suhteline. Teinekord mõtlen, et kui on kas või üks inimene, kes tunneb, et see, mis ma teen, talle loeb, on asjal põhjendus olemas.

Ega ma kriitikalt vist väga palju tappa ole saanud jah. On olnud selliseid tükke, mille kohta paljud on tulnud mulle pärast oma arvamust ütlema ja rääkinud sellest samamoodi, nagu mina olen arvanud. Seda pole aga kahjuks eriti tihti juhtunud, et kriitik oleks kirjutanud samast asjast, mida mina olen mõelnud. Kui see aga juhtub, siis niisugune kriitika on väga tore. Ka see, kui kriitik vigu ette loeb, on sellisel juhul normaalne ja ma võin temaga nõus olla, sest tükk küpseb kogu oma eluaja ja läheb paremaks.

Sa oled lavastanud palju soome autorite teoseid ja ma tean, et sa oled ka suur soome huumori austaja. Mis imelik suhe sul meie põhjanaabritega on?

Ma ei oska seda seletada, aga soomlaste kultuuris on midagi, mis mulle sobib. Mingeid soome juuri mul pole, Tallinnas elades olen lihtsalt Soome televisiooni vaadanud.

Pirkka-Pekka Petelius, üks sealne näitleja ja minu arvates parim naljamees, on mind küll mõjutanud. Vaatasin lapsepõlves palju tema sketšisarju. Soome muusikat olen samuti väga palju kuulanud, ka igasugust jama. Kui ma esimest korda soomekeelset laulu kuulsin, tundus see kuidagi perversne...

Soome filmid on mulle väga meeldinud. Minu arvates on üks maailma paremaid filme Rauni Mollbergi «Maa on patune laul». Teise kandi pealt jällegi Kaurismäki «...................... .......................... ..........................................», mis on minu meelest tunduvalt parem kui tema tuntuim film «Mees ilma minevikuta».

Kirjandusest on lemmik muidugi Timo K. Mukka.

Televisiooni ei pelga

Väga paljud eesti näitlejad on kaasa teinud mitmesugustes telesarjades. Sind pole seal näha olnud. Kas hoiad neist meelega kõrvale?

Ma ei ole jah üheski seriaalis mänginud, aga mind pole neisse kutsutud ka.

Kui palju peaks sulle maksma, et sa nõustuksid mängima näiteks seriaalis «Kodu keset linna», kus ühte peaosalist kehastab sinu abikaasa Kleer Maibaum?

Oi ma ei tea, ei tea, ei tea...

Ei pea palju. Ma ei ole põhimõtteliselt seriaalis mängimise vastu. See annab näitlejale tegelikult väga hea kogemuse, vabastab kaamerapingest. Hiljem on teatris või filmis tunduvalt lihtsam.

Eelmisel aastal üritasid sa siiski teleekraanil läbi lüüa ja tulid koos Jan Uuspõlluga välja ühe sketšišõuga, mis pälvis päris teravat kriitikat.

See oli hea kogemus.

Ma ei arva, et sari oli nii ebaõnnestunud, nagu kriitikast ja leheartiklitest välja paistis. Eks igaühel ole õigus oma arvamust öelda, aga keegi ei öelnud minu arvates seda, mis siis tegelikult valesti oli. Ma ise tean küll, mida me tiimiga valesti tegime, ja enam ma seda viga ei korda.

Kindlasti ei peletanud see kriitika mind televisiooni juurest minema ja ma kavatsen tulevikuski samas stiilis katsetada.

Ise oma õnne sepp

Kui sa ei tegutseks ei teatris ega reklaamiäris, siis mida sa veel võiksid teha?

Kurat, ma ei tea. Võib-olla teeks sellise väikse restorani, mis endale meeldiks, ja... Ah, ma ei tea!

Mida sa üldse naudid peale töö? Mis teeb su elu mõnusaks?

Viimasel ajal on suhteliselt palju selliseid asju. Elu on üldse mõnus! Ma ei lase oma elu lihtsalt sitaks teha!

Aga loominguinimesel ei tohi ju elu mõnus olla — ta muutub mugavaks ja laisaks.

Vastupidi. Mugavaks mineku oht ähvardab hoopis siis, kui elu on sitt. Sa võid hakata jooma, sööma, telekat vaatama ja magama. Kui sul on aga hea elada, kui tunned kõigest mõnu, on sul jõudu ka igasuguseid asju teha. Ja kui sul vahepeal midagi halvasti läheb, ütled sa endale, et sellel pole tähtsust. Sest kõik, mis on tähtis, on sinu sees.

Mitte keegi ei saa sinu elu heaks või halvaks teha peale su enda.

Minul on viimasel ajal väga vaba ja mõnus enesetunne. Võin öelda, et tunnen end õnnelikuna.

Viimane küsimus: kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sul on raskusi enese väljendamisega?

Oi, kõvasti on öeldud! Aga mind see ei huvita. Prob- leem — kui seda üldse probleemiks saab nimetada — on selles, et kui sa ennast väljendad, ütled sa midagi kindlat. Ma olen aga alati tahtnud, et mu väide poleks liiga kindel. Kui ma midagi ütlen, pole see ju sada protsenti tõde! Ma hakkan kohe kahtlema, sest selle ühe võimaluse taga on veel sada võimalust ja ma ei viitsi seda mõtet enam edasi arendada ja sellest mingit viimast tõde konstrueerida. Aga see meeldib mulle!

Arvamused

Margus Vaher,
Ugala näitleja

Inksil on lavastajana kaks põhilist märkust: a) «See on nüüd küll jumala õige!»; b) «See on nüüd küll jumala vale!». Teisel juhul tuleb edasi proovida. Aga proovi teha on Inksiga lahe: ta annab näitlejale ikka väga vabad käed ja julguse eksida, ta ei naeruväärista näitlejat kunagi.

Kui ma nüüd Inksile ütleksin, et ma oleksin nõus tema tükis kas või toolijalga mängima, siis vastaks ta ilmselt, et ta pole veel otsustanud, kas lavale üldse mõni tool tuleb.

Kaarel Grepp,
Reklaamibüroo AGE loovjuht

Kohtusin Ingomariga esimest korda poolteist aastat tagasi, kui Renku (Rene Reinumägi — toim.) teda meile tööle soovitas. Esmamulje oli tagasihoidlik, aga õnneks võtsin ta tööle.

Ingomari väärtusest saab aru alles mõne aja pärast, kui ta sind omaks võtab. Mittemidagiütleva maski taga on peidus ääretult loov ja vaimukas isiksus, kes suudab igal sammul üllatada. Nii head huumorimeelt on antud vähestele.

Õnneks on ta enamiku oma tööajast meil ning me saame osa tema kaunist, lõbusast ja ammendamatust maailmast.

Kleer Maibaum,
abikaasa, Eesti Draamateatri näitleja

Ingomar on abikaasana mõistev, soe ja lähedane. Ta on mind koos oldud kümne aasta jooksul väga palju toetanud ja ma olen talle selle eest tänulik.

Tore on ka see, et Ingomar julgeb olla tundlik. Ta armastab oma tööd väga ja mulle tundub, et eriti naudib ta noortega tegelemist.

Peeter Rästas,
endine õpilane, Rakvere teatri näitleja

Ükskord ma helistasin Inksile ja küsisin, kas ta mu esikale viitsib tulla. Ta ütles, et viitsib küll, ainult ta pole sugugi kindel, kas ta jõuab — ta pidavat varsti ära surema, sest suitsetab neli pakki punast Marlborot päevas.

Ingomar ütles meiega kooliajal lavastades ikka: «Huumorilla-huumorilla!» Seniajani ei saa ma päris täpselt aru, mida ta sellega mõtles, sest laval kiskusid tegelased üksteist tükkideks. Aga ta ise teadis ilmselt täpselt, sest meie jäime teda uskuma.

Ei teagi, kas ta on parem sõbrana või õpetajana. Aga mis vahet seal on! «Küpressimäge» vaatame me seniajani nii mitu korda õhtu jooksul, kuniks viina jagub.

Tagasi üles