Ines Maidre tahab Norrast Eestisse tagasi

26.—31. oktoobrini peetud muusikapäevad «Hugo Lepnurm 90» jõudsid läinud kolmapäeval ja neljapäeval Viljandisse.

Kolmapäeval olid Viljandi kirikutes Bergeni Griegi Akadeemia õppejõu Ines Maidre meistriklassid ning järgmise päeva konverentsil kultuuriakadeemias pidasid ettekande Hugo Lepnurme õpilane Ines Maidre ja akadeemia rektor Anzori Barkalaja.

Ines Maidre, rääkisite, et lapsena alustas Hugo Lepnurm ka viiulimängu õppimist. Üks keel läks aga katki ja et maalt ei sõitnud keegi linna uut ostma, tuli valida orel. Kui see keel ei oleks katkenud...

Kes seda teab!

Mul on siiski tunne, et oreliga sidus Hugo Lepnurme midagi rohkemat ja tema vaimsus sai oreli kaudu võimsama väljundi. Kui ta oleks olnud vaid viiulimängija, ei oleks ta võib-olla seisnud kõigi nende probleemide ja valikute ees nagu organistina. Orel on ju eelkõige kiriku pill.

Arvan küll, et me kõik võime selle viiulikeele katkimineku üle rõõmsad olla.

Kuidas te hindate Eesti orelimuusika praegust seisu?

Kõige suurem probleem on organistitöö finantsiline pool. Orelimuusikaga saavad praegu tegelda inimesed, kel on mingi lisasissetulek või lähedane inimene, kes neid toetab. On luksus pidada organistiametit, sest see toob nii vähe sisse.

Selle tulemus on, et palju organiste lahkub Eestist. Kes läheb mujale õppima, jääbki sinna. Nüüd on hakanud lahkuma ka need, kes on siin hariduse saanud. Muidugi jäävad nad eesti organistideks ja toovad siia midagi tagasi, aga praegu ei ole Eestil endal võimalust neile kohast peavarju pakkuda.

Ka teie ise läksite.

Minu abikaasa on norralane. Oleksin hea meelga siia jäänud, sest mul oli Eestis väga palju alustatud ja ma pidin kõike seda seal uuesti üles ehitama hakkama.

Aga ka minu abikaasa on kirikuorganist ja tal ei olnud Eestis midagi muud teha kui õpetada Otsa koolis inglise keelt, et mitte lihtsalt koju jääda. Seega on mõistetav, et ta teatud aja pärast tagasi Norrasse läks.

Kui meil oli juba kaks last, pidime vahepealsest külastusabielust loobuma. Oleks võimalik olnud, oleksime kindlasti siia jäänud.

Käin Eestis sagedasti. Olen nii kaua järjest ära olnud, tunnen väsimust. Ma tahan tagasi tulla.

Ainelised võimalused on Norras kindlasti paremad.

Mul on kodus orel, millel ma saan harjutada, ja klavessiin. Eestis ei olnud kunagi selliseid võimalusi. Oli tohutu ristsõna, kuidas pääseda oreli juurde. Hommikul kella seitsmest üheksani ehk said mõnda kirikusse.

Hugo Lepnurm lootis teist oma töö jätkajat.

Kui ausalt vastata, siis ma olen muusikaakadeemiale sellekohaseid ettepanekuid teinud, kuid praegu ei ole aeg selleks vist küps — seal on ametis teine inimene. Koht, mis tühjaks jääb, täidetakse. Seda tagasi saada pole lihtne. Oleksin äärmiselt õnnelik, kui see võimalus tekiks.

Ma olen tundnud kogu aeg kohustust Hugo Lepnurme ees. Tahaksin midagi teha, midagi anda. Tean, kui raske on Eestis saada kätte noote ja nüüdisaegseid allikaid. Minul on olnud võimalus neid osta. Saaksin meie üliõpilasi kurssi viia.

Ka praegune meistrikursus Viljandis pakub vaheldust ja annab uusi mõtteid. Võib-olla annab see uut indu edasi tegutseda.

Millised on kõige vapustavamad orelid, millel olete mänginud?

Neid on ikka juba kogunenud.

Möödunud aastal mängisin Pariisi Notre-Dame’i orelil. Kogu ajalugu ja organistid, kes kõik selle oreli klahve on puudutanud, tekitasid ääretult suure aukartuse. Samuti olen mänginud Londonis Westminster Abbeys. See oli 1989. aastal, kui seal tähistati Eesti küüditamiste aastapäeva.

Nendest mängudest on jäänud eriline mälestus.

Nautisin ka kaks aastat tagasi toimunud kontserdireisi Saksamaal Tüüringis, kus ma mängisin mitmel ajaloolisel orelil, millel kunagi Bach oli mänginud.

Dresdeni katoliiklikus õukonnakirikus on fantastiline Silbermanni orel — Silbermann on orelimaailmas midagi samasugust nagu Stradivarius viiulimaailmas. Selles katedraalis on üheksasekundiline kaja. Kui sa sellises ruumis niisugusel orelil mängid, tunned ennast tõelise titaanina: sulle alluvad uskumatult võimsad kõlamassid, see on kordumatu.

Samas olen nautinud mängimist Eesti maakirikutes. Viimastest kordadest meenuvad Mustjala ja Pärnu-Jaagupi. Nendesse minek tekitab eriliselt sooja tunde. Need orelid ehk kolisevad rohkem, kui ootaks, sellest hoolimata esitavad nad väljakutse tuua esile instrumendi kunstiline pool.

Olen olnud väga rõõmus, kui mulle on öeldud, et sellest pillist pole kunagi varem sellist häält kuuldud.