Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EESTI VABARIIK on ühe oma ametkonna kaudu jõudnud järeldusele, et kooliaias kasvatatud köögiviljadest hoidised kujutavad endast tervisele ohtu, kui neid ei valmistata ranges vastavuses eurodirektiividega. Seega tohib koolis õunamahla tegemist ja selle hoidistamist küll õppida, kuid tunnustamata õppetöö vili tuleb maha kallata.
Kas tegemist on vaid arusaamatusega ühe koolimaja ja riigiameti vahel või on probleem sootuks laiem, kui me mõelda tahame või julgeme?
Kes keda ja mille eest Kirivere koolis noomis ning kas sündmust kajastanud ajakirjanik ka kõigest õigesti aru sai, on probleemi enda seisukohalt tegelikult teisejärguline. Küsimus on pigem sotsiaalsetes müütides, mida meile iga päev tõe pähe serveeritakse, andmata mahti nende tegeliku otstarbe üle aru pidada.
Õunamahlasõda Kiriveres on lihtsalt üks näide paljudest, milleni võib hea kavatsus — rahva tervise kaitsmine — Eesti ametnike toel manduda.
KAITSE-EELNE seisund on hirm. Selleks et inimene muudaks oma harjumusi, tuleb teda hirmutada. Hirmutada pole aga sugugi vaja ainult tõega. Kui vale on küllalt usutav, piisab ka sellest.
Rääkides tervisest ja selle kaitsest, ei tohi me unustada, et tegemist on äriga, kus liiguvad suured rahasummad ning põimuvad väga erinevad huvid. Järelikult tuleb mõista ka sellise süsteemi vajadust järgida turumajanduslikke aabitsatõdesid, see tähendab hõivata turg, suretada konkurendid ning tõsta hindu.
Kõnealuses skeemis tuleks seda lugeda siis nii: paisata turule odavaid toiduaineid, suretada välja kohalik tootmine ning seejärel dikteerida hinnad.
On selge, et odav eksporttoiduaine ei ole sama kvaliteetne ja tervislik kui kohalik. Suretades välja kohalikku tootmist, määratakse kaduvikku ka maarahva kultuur ning mõtte- ja eluviis, samuti meie arusaamad tervislikust eluviisist. Neid pannakse asendama medikamendid ja müüdid.
Inimkonna ajalugu on rikas kõlavate loosungite ja müütide poolest. Lähiminevikust meenuvad nii punatooniline rahuvõitlus kui saksa rahva elatustaseme parandamine natsionaalsotsialistlikul viisil. Nüüd räägime tervise kaitsest.
KES MEIE TERVIST siis niimoodi ohustab, et seda vaid pimesi eurodirektiivides järge ajades kaitsta saab? Kas on tegemist järjekordse käibemüüdiga, õigustamaks ühe ametkonna isetegevust, mis kohati vägisi korruptiivseid piirjooni võtma kipub?
Või on vastuolu tekitaja tõsiasi, et väike maakool suurettevõtjate ja riigi loodud majandusskeemidesse lihtsalt ei mahu?
Kindlasti oleks Eesti Energia rahul, kui toitu valmistataks elektripliidil. Tõenäoliselt poleks ka konservitegijatel ja köögitehnikafirmadel midagi pikaajaliste tarnelepingute vastu.
Kui püüda aga neid nõudmisi ja huve 150 õpilasega Kirivere kooli eelarveridadele mahutada, märkame, et suurfirmade kasumi nimel tuleb lapsevanematel oluliselt suuremat toiduraha maksta.
Eelmise aasta europropaganda tõi Eesti avalikku väitluskultuuri uue kvaliteedi: vastaspool pole tõsiseltvõetav, kui ta esindab ametlikust poliitikast erinevaid seisukohti. Selle tulemusena jäävad asjad praegugi ilma oma õigetest nimedest ning teod eraldi motiividest.
Miks ei suuda siis eesti inimene jaburusega kokku puutudes endalt ausalt küsida: kellele on see kasulik? Kas segab meid hirm muutuda «jätkusuutlike» kodanike pilkeobjektiks või enese soovimatus ja argus asju selgelt näha, mõtestada ja nimetada?
KELLELE ON kasulik, et maakooli õpilased ei tohi oma toiduvarusid täiendada viisil, mis oli omane juba nende vanaemadele? Ons meie inimene tõesti juba nii kehva tervisega, et puuküttega pliit endast sellele ohtu kujutab?
Tekib küsimus: miks meie esivanemad, kes on aastatuhandeid tänapäevases mõistes sedavõrd ebatervislikult elanud, ometigi välja ei surnud? Võime veel praegugi meie väikestes külades kohata 80-90-aastasi mehi ja naisi usinalt talutöid tegemas.
Milles siis asi, et praegused kaitstud tervisega noored kurdavad arstidele hädasid, millest nende vanavanemad undki ei osanud näha?
Või ongi tervisekaitsjate tegelik eesmärk leida turgu ravimitootjatele, psühhiaatritele, hoolekandeasutustele ja hauakaevajatele?
Vaevalt need vanainimesedki praegu talutööd suudaksid teha, kui nad oleksid oma noorusajal pidanud sama palju kokakoolat ja säilitusaineid tarvitama kui nende lapselapsed.
Maarahval on olnud kergemaid ja raskemaid aegu. Mitte kunagi aga pole traditsiooniline eluviis olnud hukule nii lähedal kui nüüd. Riik, mis oma põhiseaduses deklareerib küll põlisrahvaste õiguste kaitset, on oma ametkondade kaudu andmas surmahoopi kõigele, mis on aidanud maarahval elus püsida.
Meie rahvas on väga pikka aega oma tervise kaitsega toime tulnud. Kas ta tuleb nüüd toime ka tervisekaitsega, selgub tulevikus. Selleks on aga vaja julgust asju lõpuni mõelda ning tarkust näha läbi nii sätendavas pakendis pakutavad müüdid kui suuresilmsed hirmulood.