Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2442203t1hbb6c.jpg)
Eile õhtul Eesti Televisiooni ekraanil näidatud «Pehmete ja karvaste» värske osa autor oli taas humorist Toomas Kall, kes kirjutas sarja ka selle esimesel kahel hooajal.
Toomas Kall, mis tõi teid tagasi «Pehmete ja karvaste» kirjutamise juurde?
Oma kvalifikatsiooni arvestades ootasin ma muidugi paremaid pakkumisi, ükskõik, kas siis Kadriorust või Toompealt. Aga helistas ainult produtsent Raivo Suviste kõverpeeglifirmast BEC, mis toodab «Pehmeid ja karvaseid». Ja seisus, milles ma parajasti olin — vabakutseline vastu talve —, oli mul talle raske ära öelda.
Oli sel pistmist ka Eesti Draamateatri jõululavastusega «Pehmed ja karvased saavad jalad alla»?
Ei, need on kaks ise asja, kuigi Hardi Volmer lavastab ja ka tegelased on samad. Näidend ei tegele eriti päevapoliitikaga.
Teater on siiski soliidsem kunstiliik kui televisioon. Ta on vähemalt vanem. Ja sellega peab natuke arvestama.
Kui «Pehmed ja karvased» eetrisse tuli, oli see paras meediasündmus. Praegu ei tekita see enam mingit poleemikat. Kas ühiskond on nii palju arenenud ja harjunud?
Ühiskond on tuimaks tambitud. «Varivalitsus», «Pehmed ja karvased», «Ärapanija» — kogu nihkes kraam ühel õnnetul esmaspäeva õhtul vähema kui kahe tunni sees ja üksteise kuklas. No mida sa seal polemiseerid! Sa ei jõua jälgidagi, isegi kui oleks, mida jälgida.
Kui palju oli «Pehmete ja karvaste» sünni juures teie kujundada ja luua?
Selle, et ka Eestis tuleb teha poliitiline nukušõu, olid Raivo Suviste ja Hardi Volmer juba välja mõelnud, kui nad Mart Juure, Andrus Kivirähki ja minu välja kutsusid. Juur taipas kohe, et tegemist on avantüüriga, ning loobus. Mina ja Kivirähk nii taibukad ei olnud.
Kõigepealt mõtlesime tegelased välja. Esimese osa kirjutamise võtsin enda peale, sest mine tea, kuhu võssa Kivirähk keerab — pärast vanem mees ei saa enam tee peale tagasi.
Leidsin, et tegevus võiks toimuda lossis ja lihtrahva rollides võiksid olla loomad — tulevad poliitikud paremini esile ja on üldse lõbusam. Siit ei olnud ka pealkiri enam kaugel. Ja oligi kogu minu loometöö.
Kunstnikult-lavastajalt omad nipid, näitlejatelt omad — nii ta tühjusest ja kaosest kuidagi käima läks.
Laiemale hulgale eestlastele saite tuntuks seriaali «M-klubi» kaudu. Kust see idee tuli? Kui oluliseks peate seda sarja oma loomingulises karjääris?
Näidata ühte meesteklubi oli Roman Baskini idee. Mõte võis tulla tahtest teha midagi grupi väga heade näitlejatega.
Mulle on «M-klubi» muidugi oluline kogemus, aga ma kardan, et selle maht on suurem kui kaal.
Millal ja kuidas teie humoristikarjäär algas?
See algas oktoobris 1964. Nii et lausa juubel!
Läksin Tallinna kultuuriülikooli karikatuuriringi Heinz Valgu õpilaseks. Käisin siis kümnendas klassis. Ja kui juba kevadel ilmus ajakirjas «Pikker» minu esimene karikatuur, oli see suur asi.
Esimesed väiksed tekstid ilmusid kuuekümnendate lõpul ajalehe «Edasi» huumorileheküljel «Herilane» Kalju Kassi mahitusel.
Kunas te viimase karikatuuri tegite?
Viimane karikatuur võis olla aastal 1981. Olin just sattunud pahaaimamatult tööle Vanalinnastuudiosse kirjandusala juhatajaks. Uus amet tahtis õppimist ja karikatuuriga tegelemiseks ei jäänud nii palju aega, nagu olin lootnud.
Muidugi oli ka sügavamaid sisemisi põhjusi, mis loobumist soodustasid, aga see oleks liiga erialane jutt.
Te olete põhimõtteliselt ainus oma generatsiooni humorist, kes avalikult tegutseb. Ülejäänud on tegevuse lõpetanud või tagaplaanile jäänud. Millest see tingitud on? Kas tõesti on huumor või lugejate ja vaatajate ootused nii palju muutunud, et vana kooli naljamehed pole suutnud sellega kaasa minna?
Ühest küljest on ilus, kui loobutakse õigel ajal. Armsale lugejale oleks ju kaunis kurnav, kui ta igal hommikul avastaks: näe, ikka veel Nalja-Vilde kirjutab, ikka veel on igas lehes Gori ja Tiituse joonistused oma tuntud headuses!
Ma praegu liialdan — nimesid võib võtta ka lähemast minevikust —, aga mõte jääb samaks. Naeruväärne on humorist, kes naerab asjade üle, mis tunduvad talle naljakad ainult sellepärast, et ta, vana kapsas, ei saa enam millestki aru.
Minul on teine olukord: tööd enam ei ole, aga pensioni veel ei saa. Nii et mina olen sunnitud edasi rabelema. Kui saaks, rabeleks vähem.
Ühel aastal kirjutasingi Kulkale stipendiumiavalduse põhjenduseks otse: selle rahaga aitate ära hoida mõne mõttetu seriaali tekke. Ja ma sain raha! Ta hoidis ära! Suur tänu veel kord enda ja kõigi televaatajate nimel.
Kui palju te ise meie praeguses meedias naljakat leiate? Kas on nii, et kohati teevad rohkem nalja hoopis need asjad, mis on tõsiselt mõeldud?
Heal päeval on «Kranaat» ja «Minu kroon» muidugi naljakamad kui muud leheküljed. Aga tarvitseb poliitik Kukel lennata korra õrrelt õrrele ja ongi kõik koomilised hierarhiad pea peale pööratud. Riigimehelikult mõeldes on see muidugi kurb.
Kui palju te saate oma töödes ja tegemistes vabast vaimust n.-ö. loomingut panna ja kui palju täidate tellimustöid?
Enamik maailmašedöövreid on tellimustööd, nii et selles mõttes olen ma õigel teel. Kuni tellimust piiravad tehnilised parameetrid, näiteks nukkude arv, mitte ideoloogilised käsulauad, pole asi nii hull.
Millisest naljast te Eestis puudust tunnete?
Ma ise ei tunne millestki puudust, aga tihti on tunne, et meie publik väärib peenemat ja professionaalsemat nalja, kui talle pakutakse.