Paadipõgenike monumendi avamine pani Dalarö eestlastest kihama

Pärast Ursula Schützi loodud monumendi «Teeleminek ja kojutulek» avamist lasid peaaegu kõik kohaletulnud ennast kuju taustal pildistada. Foto: Alo Raun

On imeilus sügisehõnguline laupäev, kui istun bussis, et sõita Dalarösse.

Dalarö on maaliline, 1700 elanikuga aedlinn Rootsi läänerannikul Stockholmist natuke lõunas.

Kuidas küll tuli mulle pähe mõte niisugusse paika sõita, küsite kindlasti. Põhjus on iseenesest lihtne: seal avatakse monument 60 aastat tagasi Rootsi põgenenud eestlastele.

Juba bussis, ümbritsetuna kümnetest rootslastest, võib tunda eestlaste hõngu. Nimelt võtab üks vanem härra taskust ajalehe väljalõike ja hakkab seda lugema. Tahtmatult jääb minugi pilk tekstil pidama ja mida ma näen: see on eesti keeles!

Teen kohe härraga juttu, kuid minu üllatuseks ei saa ta eesti keelest aru. Õnneks tuleb appi tema kõrval istuv proua. Selgub nimelt, et agar eestlanna ei jätnud oma viikingi tõugu mehele muud võimalust kui tulla koos temaga eestlaste üritusele.

Teekond muinasjuttu

Pärast mitut ümberistumist metroost rongi ja rongist bussi ning vahepealset ootamist hakkavad lõpuks paistma sildid, mis viitavad sellele, et oleme jõudmas Dalarösse, väikeste muinasjutuliste majadega aedlinna.

Selle ääretult armsa linnakese on hõivanud suures osas Stockholmi rikkurid, kes viibivad seal peamiselt suvehooajal. Nii pole midagi üllatavat selles, kui sealsetel kitsastel tänavatel vooglevad pika kerega ülikallid limusiinid.

Iga bussist väljuja saab kaunilt noorelt neiult ajalehe. Kõik asula peatänava äärde jäävad iidsed ja tursked puud on täis kleebitud mitmesuguseid silte, mille seas torkavad loomulikult kõige erksamalt silma paadipõgenemise päeva pruunikad afišid.

Sadama poole sõites võib märgata tee ääres sammumas kümneid neide ja noormehi, kes pole just kõige tavalisemas riietuses. Nende vanamoodsad vammused sobivad otsekui valatult Dalarö atmosfääri. Selle juures on siiski üks suur aga: tegemist on eesti rahvarõivastega!

Eestlased kogunevad üsna mere ääres järsakul asuvas kohalikus tollimajas, mis on oma tegumoe kohta silmatorkavalt kõrge hoone.

Rootslased kui eestlaste alamad

Lähenen maja ees asuvale infomatsioonipunktile. Paraku selgub siin kurb tõsisasi: eestlaste ürituse korraldajad ei oska eesti keelt! Kõik teenindajad on kohalikus turisminduskoolis õppivad rootslased.

Ühtpidi on muidugi mõnus nautida olukorda, et eestlased on rootslaste ülemad. Teisalt tahaks vähemalt niisugusel üritusel suhelda ikka eesti keeles.

Infopunktist juhatatakse mind tollimaja ülemisele korrusele ruumi, kus kostitatakse eriti tähtsaid külalisi. Satun seal istuma kõrvuti ühe Rootsi perekonnaga. Nagu sel üritusel tavaks, osutub ka siin üks abielupool eestlaseks ja teine rootslaseks.

Seekord hakkab eesti keeles rääkima mees Aaser Mäkk. Ka tema põgenes 60 aastat tagasi paadiga üle mere Rootsi, alustades teekonda Hiiumaalt. Loomulikult maabus ta Dalarös, täpselt samal päeval 60 aastat tagasi.

Euroopa on nii väike!

Peagi liigub jutt minevikust tänapäeva. Nüüd haarab initsiatiivi Aaser Mäki abikaasa Siv-Britt.

Selgub, et tema hea sõbranna poeg töötas kunagi Eestis rootsi keele õpetajana. Pärast lähemat uurimist tuleb välja, et toosama poeg oli minu enda rootsi keele õpetaja. See rabab.

Öeldakse, et Eesti on väike ja siin tunnevad kõik kõiki. Sel hetkel tundub aga, et isegi Euroopa on väike ja kõik siinsed inimesed on omavahel kuidagi seotud.

Niisugune avastus rõõmustab Siv-Britt Mäkki niivõrd, et ta lubab aidata mul otsida ürituselt inimesi, kes on mingil moel Viljandiga seotud.

Jõuan tollimaja hoovis asuva pealava juurde siis, kui Södertörni kõrgkooli rektor Ingela Josefsson kõnet peab. Ta räägib Läänemere tähtsusest ja sellest, kui oluline on üle mere koostööd teha. Tuttav jutt.

Seejärel meenutab päeva juht paari seika põgenemisest ja kutsub esinema rootsieestlaste tantsuansambli Kassari.

Rahva seast hüppab krapsakalt välja eesti rahvarõivais, siilisoenguga vanahärra, haarab lõõtspilli ja tõttab koos teiste pillimängijatega lavale. Lava ette murule kekslevad Kassari tantsupaarid.

Meile võivad eesti rahvatantsud tavalised tunduda, kuid sealsetele eestlastele on need erilise tähendusega. Need on eestluse sümbol, märk oma juurtest, tervitus kodumaalt.

Minu suureks üllatuseks hakkab rahvas laule kaasa ümisema, mõni teab isegi sõnu. Seda hämmastavam on, et ürituse konferansjee ja sõnavõtjad kõnelevad rootsi keeles.

Ilon Wiklandi pildid

Järgmisena otsustan tutvuda tollimaja sisemusega.

Esimesena pakuvad mulle huvi teisel korrusel asuvad kunstisaalid. Märkan otse enda ees suurt lauda, millel on nagu juba kuskilt tuttavad maalid. Ahjaa: nende autor on ju Astrid Lindgreni raamatute illustreerija, eestlane Ilon Wikland!

Piltidel ei vallatle küll Pipi, kuid kunagise kodulinna Haapsalu atmosfäär on just see, mida on sageli paista ka Lindgreni raamatutest.

Järgmises toas on kunstniku ja kirjaniku Rein Norbergi suured ja hinnalised meremaalid. Tahes-tahtmata tekitavad need paralleeli 60 aasta taguse tormise mere ja seal loodusjõudude meelevallas hõljuvate paadikestega.

Kolmandast ruumist võib aga leida Dalarö enda kunstniku Bo Tillianderi naivistlikud pildid sellest, kuidas eestlased 60 aasta eest Rootsi saabusid. Tillianderigi juured olevat väidetavalt Eestis. Nimelt põgenesid tema esivanemad Rootsi XVIII sajandil Põhjasõja aegu, samuti vene vägede kartuses.

Samas majas on ka näitus «Dalarö ja meri», mis peegeldab kohalikku ajalugu läbi aastasadade. Kurvastuseks pole seal aga sõnagagi mainitud eestlaste tulekut 60 aasta eest.

Salapärane uks ja kavalad näod

Maja peidus oleva külje peal alumisel korrusel on üks salapärane uks. Märkan selle kaudu liikumas hästi kavalate nägudega inimesi. Egas seal ometi midagi seadusevastast tehta?

Astun lähemale ning näen suurt hulka eestlasi umbses ruumis koos nagu sipelgapesas. Seal räägib Sven Svärd eestirootslaste (meile rohkem tuntud noarootslastena) seltsist. Tema jutt on aga vaid taustaks sellele, mille pärast rahvas sinna ruumi kokku on kogunenud. Nimelt näidatakse seal filme 60 aasta tagusest ajast.

Uksel trehvan üht toredat daami, kelle nimi on Malle Voitk. Jutt läheb Rootsi pagenud viljandimaalastele ning selgub, et tema ema Helmi Piilman on pärit Kõo vallast.

Malle Voitki isa reisis oma konsulendiameti tõttu palju mööda Eestit. «Nii olime 1943. aastal Viljandis, 1944. aasta suvest aga isa lapsepõlvekodus Hiiumaal,» meenutab naine.

Isa pages sakslaste mobilisatsiooni eest Rootsi juba 1944. aasta 25. augustil ja kuu aega hiljem järgnes talle abikaasa koos lastega. Malle Voitk oli tollal vaid kahe ja poole ning tema õde üheaastane.

«Laeva nimi oli Virre. See väljus Õngu rannast umbes 70 inimesega, kuigi tegelikult oleks sinna rohkemgi peale mahtunud,» räägib Malle Voitk.

Ta meenutab, et laeva mootor oli katki, mistõttu algul liikusid nad edasi vaid vähese tuule ja purjede abil. Imekombel saadi mootor keset merd tööle ja see muutis liikumise oluliselt kiiremaks. Et peagi pööras ilm halvaks, oli suur osa laevaseltskonnast merehaigeks jäänud.

«Septembri lõpul 60 aastat tagasi, kas siis 26. või 27. septembril, jõudsime Dalarösse,» ütleb naine.

Tema sõnul oli väga oluline, et nad olid 1944. aasta sügisel just isakodus. «Poleks me siis Hiiumaal olnud, ei oleks me läände pääsenud,» arvab ta. «Mina ei tea küll kedagi, kes otse Viljandimaalt minema hakates Rootsi oleks jõudnud.»

Oskame eesti keelt ka!

Kui maja tagant on endiselt kosta rahvamuusikat vaheldumisi rootsikeelse jutuga, siis maja ees ootab üritusele tulnuid minilaat. Teiste seas tutvustavad seal oma saatust ja müüvad raamatuid eestirootslased.

Satun mööda minema Tallinki väljapanekust. «Hej!» tervitatakse mind seal rootsi keeles. Vastan kombeka välismaalasena: «Hello!» «Häh, me oskame eesti keelt ka,» itsitavad neiud seepeale.

Sealsamas kõrval silman üht kummalist väljapanekut. See on nagu mänguväljak — kiikede ja liivakastiga. Laste asemel on seal aga rohelisest papist välja lõigatud lapsekujud, mis on kujundatud justkui märklauad. Seal on ka kaks nukulast, kes hoiavad käes püsse ja sihivad teisi mängijaid.

Lähemalt uurides selgub, et see väljapanek kuulub rahvusvahelisele organisatsioonile «Päästke lapsed!», kes kogub niiviisi annetusi ning teadvustab probleeme Aafrikas ja mujal maailmas. Eestlusega sel küll suurt pistmist pole, kuid pilku püüab see edukalt.

Sõjaväelased saboteerivad ajakirjanikku

Märkamatult on kell saanud kolm. Tõttan kiiruga tagasi maja taha lava poole, sest kätte on jõudnud ürituse tipphetk, mälestussamba avamine.

Poolel teel kuulen kaugusest helikopteri mürinat. Peagi näen puude vahelt, kuidas suur roheline sõjaväe helikopter üle taevalaotuse lendab, lehvitades ühel pool Eesti, teisel Rootsi lippu. Üritan lennuriista pildile tabada, kuid see on nobe ning põgeneb minu justkui nõukogude snaipri eest puude varju.

Hetkeks, mil jõuan samba juurde, on lint läbi lõigatud. Mälestusmärki avama kutsutud tähtsad tegelased ei jõua veel oma pidusõnu lõpetada, kui juba eestlaste hordid nõuavad, et nood kuju taustal rahvale poseeriksid. Eriti nõutud on Ilon Wikland, kes paistab olevat rootsieestlaste seas samasuguses staatuses kui meil Jaan Kross. Ta olevat ka rootslaste seas väga tuntud: kõik, kes armastavad Astrid Lindgreni, teavad ka Ilon Wiklandi nime.

Kuulsuste järel poevad kuju juurde kordamööda peaaegu kõik kokkutulnud, nii noored kui vanad, nii rahvarõivais kui ilma. Ikka selleks, et end koos mälestusmärgiga jäädvustada. On see ju püstitatud ka neile — kõigile, kes pidid kord kodumaa jätma.

Ja ootamatult ongi üritus läbi. Laadad ja väljapanekud on küll endiselt avatud, kuid laval tegevus lõpeb ja kokkukogunenud rahvahulk vajub laiali.

Ees ootab kuninglik õhtusöök

Kella kuuest ootab valitud külalisi pidulik õhtusöök lähedal asuvas mõisahäärberit meenutavas hotellis Bellevue. Sealne atmosfäär loob tunde, et sellest ruumist on patt lihtsalt läbi minna. Seal lihtsalt peab ühe sädeleva koosviibimise maha pidama.

Ürituse kõige tulihingelisemad eestvedajad Haapsalu—Haninge sõprusseltsist tänavad kohaletulnuid ja neid, kes ettevõtmise õnnestumisse oma panuse andsid.

Meile serveeritavad road peegeldavad heaoluühiskonna tõelist olemust: tavakodanikud söövad seal nagu kuningad muiste. Lauda kantakse kalapraad sidrunimaitselise kartulipudru ja erkrohelise kastmega, ehteks kukeseened.

Poliitilisi kodusõdu ei peeta

Satun istuma huvitavasse seltskonda, milles on teiste seas Rootsi parlamendi moderaadist liige Marietta de Pourbaix-Lundin ja tema abikaasa Tommy Lundin. Viimane on Haninge kommuuni esimees ehk siis meie mõistes vallavanem. Rootsi kommuunid on küll meie valdadest suuremad, näiteks samas, Stockholmi lähistel asuvas Haninge kommuunis on 71 000 elanikku.

Tommy Lundin kuulub liberaalsesse Rahvaerakonda. Sellist kummalist vastuolu armastuse ja poliitika vahel selgitab mees ise koalitsiooniteooria abil: kodus on ta liidus moderaadiga ja kommuunis sotsiaaldemokraatidega.

Palju tuntakse huvi Eesti eluolu vastu. Üldjoontes ollakse siin toimuvaga kursis, rohkem huvitutakse näiteks eurovalimistest ja Edgar Savisaarest. Tervet hukkamõistu teenib Tiit Madisson, kellega seotud Lihula monumendi skandaali oli kajastanud ka Rootsi televisioon.

Lavale hüppab Ivo Linna

Uhkele pidusöömaajale järgneb veel uhkem Rock Hoteli kontsert. Ivo Linna bänd on nii kõvasti välja reklaamitud, et üritusele tuleb huvilisi üle kogu Dalarö.

Südaöö paiku jätame kauni väikelinna ja tantsijad siiski sinnapaika, et hakata Stockholmi poole sõitma. Lõbusas meeleolus Rootsi «Eesti Päevalehe» peatoimetajal Ülo Ignatsil on nimelt õnnestunud ära rääkida Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse välisesindaja Rootsis Taave Vahermägi, kes aitab meil ja mitmel teiselgi pidupäevalisel ööseks koju jõuda. Eks ikka selleks, et järgmisel päeval ärgata ning kanda edasi sõnumit eestlusest ja selle elujõust nii Rootsis kui kogu maailmas.

Pagemine

Laupäeval, 25. septembril möödus 60 aastat sellest, kui pärast hirmsat ööpäeva merel randus üle 150 Eesti põgeniku Stockholmist lõunas Dalarö paadisillal. Täpselt 60 aastat hiljem avati samas asulas selle ja teiste põgenemiste meenutamiseks monument.

Allikas: Baltflykten 60 år