Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
21. SEPTEMBRI «Sakala» arvamusleheküljel avaldas loodusemees Olav Renno oma mälestusi Nõukogude vägede jõudmisest Tallinna 1944. aasta septembris.
Usun, et ta oli oma lapsepõlvemeenutustes igati aus. Mulle ei meeldinud aga üks lause. Nimelt: «Leitnant Lumiste leidis oma «kangelassurma» teatavasti Kuramaa lahingus.» Mulle hakkas vastu see, et sõna «kangelassurm» oli pandud jutumärkidesse.
Ma ei ole leitnant Lumiste sugulane ja kardan, et seda ei ole ka Olav Renno. Samuti ei tea ma midagi täpsemat tolle leitnandi surma asjaoludest. Võõrast surma võiks aga jutumärkidega naeruvääristada see, kes teab kindlalt, et kangelaslikkus selle juures on üles puhutud või lihtsalt välja mõeldud nagu Pavlik Morozovi puhul.
Midagi sellist pole leitnant Lumiste kohta vähemalt minu silme alla sattunud. Teda teatakse vaid kui punalipu Pika Hermanni torni heiskajat.
Usun, et tema surmas ei olnud midagi kangelaslikku. See oli tavaline sõdurisurm lahinguväljal nagu tuhandetel teistelgi tema eakaaslastel. Temast ei tehtud poliitilist ikooni. Seepärast on ka ülekohtune tema surma jutumärkidega naeruvääristada.
Pealegi oleks ammu aeg lõpetada arvete klaarimine surnutega. Laskem neil rahus puhata ja jätkem rahule ka nende hauad.
Hauatähiste sodimine ei ole vabadusvõitlus! Ilma igasuguse kahtluseta näitab see kogu maailmale vaid meie praegu põlvkonna inimeste kultuuritust.