Laupäeval sängitati Suure-Jaani kalmistul oma mehe Jüri Köhleri kõrvale Lubjassaare vanaperenaine Liisa Köhler.
Lubjassaare vanaperenaine Liisa lahkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liisa Köhleri elutunnid said otsa eelmise nädala kolmapäeva hommikul oma voodis köögi kõrval toas.
Liisa eest hoolitsenud noorim tütar, praegune Lubjassaare perenaine Linda Köhler ütles, et veel nädala eest oli ta käinud emaga, teda ratastoolis lükates, õue peal jalutamas.
«Ema palus, et ma kõik Lubjassaare lilled talle ära näitaksin,» rääkis Linda. «Ikka need, mis on maja nurga taga ja need, mis kaevu juures. Veel esmaspäeva õhtul vaatas ta televiisorit. Vaim oli tal erk kuni elu lõpuni.»
Keskmise tütre Elsa Triisa sõnul elas nende ema ära pika ja tööka elu, mis kulus talu- ja metsatöö tegemise ning viie lapse: kolme tütre ja kahe poja kasvatamise ja koolitamise peale.
Liisa tuli Lubjassaarde 1937. aastal, kui seal elanud Anna ja Jüri Köhleri vanem poeg Jüri ta endale kosis ja Kivistiku talust karjaseameti pealt nooreks perenaiseks kutsus.
Tütarde Elsa ja Linda sõnul oli nende ema lihtne talunaine, kes kõiki oma elumuresid trotsida püüdis ja neid kellelegi kurtmas ei käinud.
Lubjassaare puhul on kõneväärt seegi, et see kauge ääremaa talu ei liitunud kunagi mitte ühegi ühismajandi või kolhoosiga. Selle võrra suuremad olid aga Köhlerite perele peale pandud koormised ja normid.
«Me kõik mäletame igasuvist rasket heinategu, sirbiga viljalõikust, mida ema meile õpetas, ja sügist kartulivõttu, kus ta kartulivaod hobuse ja harkadraga meie ees lahti lükkas,» meenutas pere keskmine tütar Elsa.
«Isa Jüri leidis teenistust metsameistrina ning pidi seetõttu pikad nädalad kodunt eemal raielankidel olema. Ema õlgadele jäi nii maja- kui loomapidamine. Mäletan hästi neidki päevi, mil meil õhtusöögiks polnud muud kui peedisiirupiga magusaks tehtud köömnetee ja sinna sisse poetatud leivapudi.»
Liisa Köhler veetis oma kaheksakümne üheksast eluaastast Lubjassaares kuuskümmend seitse.
Vastemõisa vallas Soomaa rahvuspargi piiril asuv Lubjassaare on maalikunstnik Johann Köleri kodukoht. Sealsed elanikud on kunstniku venna Andrese otsesed järeltulijad.