Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti esindus korjas indiaca maailmameistrivõistlustel Jaapanis Tsukuba linnas kolm kulda ja kolm hõbedat, olles sellega kõige edukam riik.
Meeste põhiklassis jäid eestlased neljast alagrupimängust alla tugevaimale rivaalile Saksamaale, kuid finaalis said Eesti ja Saksamaa taas kokku. Nagu alagrupimängudeski, võitsid sakslased eestlasi ka finaalis.
«Meie poisid olid väga tublid. Jaapani kohtunik ei pannud paljusid vigu tähele ja poisid ise ütlesid: «Ma puudutasin palli või võrku ja vilista viga nüüd ära»,» rääkis veteranide klassi mängija Siiri Kobin.
Pärast tulid vastasvõistkonna mängijad Eesti poisse aususe eest tänama, kuigi see läks eestlastele kalliks maksma.
Naiste põhiklassi alagrupimängudes edestas Eesti Luksemburgi ja Jaapanit, alla jäi ta jällegi ainult Saksamaale. Finaalis läks Eesti taas kokku sakslastega.
Kuigi alagrupimängudes jäid Eesti naised sakslastele alla, võitsid nad Saksamaad finaalis.
Põhiklassi segarühma neljast alagrupimängust jäi Eesti võistkond alla ainult Jaapanile ja pääses poolfinaali. Finaali pääsesid Jaapani ja Eesti võistkond, kaotusega leppima pidanud Luksemburgi ja Saksamaa pronksikoha võistluse võitis Saksamaa. Finaalis edestas Eesti Jaapanit ja võitis sellega põhiklassi mängudest teise kulla.
Ootamatu kaotus
Seenioride meesteklassis peeti ainult kolme võistkonna osalemise pärast iga paarilise vahel kaks alagrupimängu. Need kõik võitis Eesti, teisele kohale jäi Saksamaa. Vastupidiselt alagrupi võidule tuli finaalis pärast pingelist kolme setti Saksamaale alla vanduda.
«Keegi ei uskunud, et Eesti jääb teiseks. Saksa ajakirjanduses kirjutati, et ka sakslased ise ei lootnud võita. Finaalis ei suutnud Eesti meeskond ennast kokku võtta ja koostööd luua,» selgitas kaotust mängus osalenud Arvi Rätsep.
Seenioride naisteklassis oli lisaks Eestile võistlemas ka Jaapani, Saksamaa ja Šveitsi võistkond. Kolmes alagrupimängus jäi Eesti alla ainult Saksamaale. Poolfinaalis kindlustasid endale finaalikoha Eesti ja Saksamaa. Kolmanda koha mängus võitis Šveits Jaapanit põnevas kolmesetilises matšis. Nagu meesteklassis, võitis ka naisteklassis finaali Saksamaa.
«Saksa naised on mänginud 20 aastat ja rohkemgi, meie oleme Viljandis indiaca’ga tegelnud neli aastat. Lisaks sellele olid Saksa naised meist pikkuses pea jagu üle,» selgitas Elle Toomsalu Saksamaale allajäämist. «Seekord olime kaotuse üle natuke kurvad, loodame, et järgmine kord oleme nendest paremad,» lisas ta.
Seenioride segaklassis võitis Eesti võistkond kõik neli alagrupimängu. Viienda kohaga pidi leppima Luksemburgi esindus, neljanda koha sai Šveits, pronksikoha Saksamaa ning finaali pääsesid Eesti ja Jaapan. Finaalis võitis Eesti oma kolmanda kulla Jaapani ees kahe setiga.
«Finaalmängud peeti kõik ühel platsil, alati oli üks pool saali ühe võistkonna poolt ja teine pool saali teise võistkonna poolt. Kui jaapanlasi platsil ei olnud, olid nad alati Eesti poolt,» rääkis Elle Toomsalu
«Eestlased võtsid hästi palju lippe kaasa ja jagasid neid jaapanlastele, kes mängu ajal nendega lehvitasid ja vehkisid,» lisas Maria Sihver.
Võistlusega jäädi rahule
Viljandist maailmameistrivõistlustele läinud mängijad tõid positiivse küljena välja, et mängijad juba tunnevad üksteist. Eriti üllatas neid see, et nad olid teiste maade võistlejatel lausa nimepidi meeles.
«Korraldus oli hea, kõik sujus. Nõuti puhtust ja olid kindlad reeglid, kus pidid olema sportlased ja kus pealtvaatajad,» selgitas võistluste õnnestumist Elle Toomsalu.
Puudujääkidest nimetasid võistlejad viletsat kohtunikutööd. «Tundus, et kohtunikud ise ei olnud mängu eriti mänginud ega osanud seepärast ka vigu leida,» lausus Siiri Kobin.
Kõige meeldejäävamaks pidasid viljandlased aga poodiumil seistes Eesti hümni laulmist.