Läinud aasta oktoobris ehmatas viljandlasi teade põlengust linna ühes omanäolisemas, ent paraku lootusetult laokil hoones, Kaitseliidu Sakala malevale kuulunud villa Dollis. Tõenäoliselt kodutute lõkkest süttinud maja pääses õnnekombel üsna väikse kahjuga
Toona põhjustas mainitud seik maakonnalehe veebiväljaandes elava arutelu selle üle, kuidas peaks toimima arhitektuuriväärtustega, mille hädapärasemgi hooldamine omanikule üle jõu käib.
Sama keeruline kui maja pidada võib olla sellest lahti saada. Kinnisvaraga kimpu jäänud Kaitseliit oli kolme aasta jooksul korraldanud villa Dolli müümiseks neli oksjonit. Paraku näitas nende luhtumine, et kesklinnas seisev üleküpsenud kaunitar polnud enam piisavalt ahvatlev.
Kaitseliit üritas küll kaupa teha ajal, mil majanduse madalseis polnud võimalike investorite rahakotiraudu veel koomale tõmmanud, ent huvi jäi pehmelt öeldes leigeks. Tulemust ei andnud ka müügipakkumine interneti vahendusel.
Küllap nägi nii mõnigi ärimees maja varjatud võlusid ja võimalusi, aga paraku käisid need käsikäes kinnisvarabuumi vaimus ülepakutud alghinna ja muinsuskaitseliste kohustustega. Tänases «Sakalas» nendib muinsuskaitseinspektor Anne Kivi, et hoone taastajal tuleb järgida üsna karme reegleid.
Küllap on ostjaid pelutanud ka villa kasutamisvõimaluste piiratus: see ei sobi ei kaubamajaks ega bürooks, samuti pole rentimisest oodata ülalpidamiskuludega võrdset summat.
Nüüd on siiski lõpuks põhjust rõõmu tunda nii linlastel, kes on eaka hoone pärast südant valutanud, kui kaitseliitlastel, kes lõpuks oma hoolealusele kosilase leidsid.
Kas viljandlaste heameel pole ennatlik ning kas ka villa ostnud ärimehel Raul Oraval on põhjust tehingu üle rõõmu tunda, näitab tulevik. Esialgu on hea seegi, et hoone uus omanik kavatseb aknad ja uksed kinni ja valve alla panna. Hoone nukravõitu saagat arvesse võttes tundub see suur samm.