XIX sajandi keskpaigas Eestis tegutsenud silmapaistvast oreliehitajast Ernst Carl Kesslerist teab nii mõnigi huviline pärast Karksi ja Taagepera kirikus aset leidnud Kessleri päevi ilmselt hoopis rohkem.
Ernst Carl Kessleri oreleil on laitmatu kõla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel aasta tagasi oli Kessler meile tundmatu Saksa oreliehitaja. Tartu Jaani koguduse meetrikaraamatutest leitud andmete põhjal on selgunud, et tegemist on siiski Eestis sündinud, ehkki ilmselt saksa rahvusest meistriga.
Oma mitte just väga pika eluea jooksul jõudis Kessler (1808—1863) ehitada üle 120 oreli. Neist said kirikutesse, koolimajadesse ja ka kodudesse väga oodatud pillid. Säilinud on neist täielikult või osaliselt ainult viis, lisaks Urvaste kirikus olevad oreliosad.
Peale Sitka (Alaska), Nõmme Rahu kiriku (endine Võnnu vennastekoguduse palvemaja), Karksi, Otepää ja Taagepera Kessleri oreli ning Urvaste kirikus olevate oreliosade on mul õnnestunud vähemal või rohkemal määral saada teavet veel 14 oreli kohta.
Lisaks on teada oreleid, mida Kessler on parandanud. Nendeks on Rannu, Karula ja Kihelkonna kiriku instrument, samuti esitas Kessler pakkumise Tartu Jaani kiriku oreli põhjalikuks remontimiseks.
Kessler ehitas kõikjal Eestis
Kui teised meistrid ehitasid põhiliselt oma kodukoha läheduses, siis Kessler tegutses peaaegu üle Eesti.
Näiteks asusid tema tehtud instrumendid Paides, Harju-Jaanis ja Saaremaal Kärlas. Meistri kuulsus ulatus välismaalegi, eespool mainitud Sitka luterliku kiriku jaoks ehitatud instrument on Ameerika lääneranniku esimene vileorel.
Praeguste andmete kohaselt ehitas Kessler põhiliselt väikesi, 5—8 registriga oreleid. Kuid tema instrumentide hulgas leidub ka suuremaid, näiteks on Otepää orelil 12, Halliste orelil 14 ja Tartu Ülikooli kiriku orelil koguni 28 registrit.
Kaval ja eriline instrument
Kessleri pille iseloomustavad kvaliteetne teostus ja väga hea kõla. Seda ei kinnita mitte üksnes praeguseni säilinud orelid, vaid ka tolleaegsed vastuvõtuaktid.
Näiteks hindas muusikadirektor Brenner Tartu Ülikooli kiriku pilli järgmiste sõnadega: «Vilede, kanalite ja kogu traktuuri töö on laitmatu. Iga üksiku hääle kõlavärv vastab täielikult selle karakterile. Kogu töö jätab nii detailides kui kõige koosmõjus tõeliselt meeltülendava mulje.»
Ameerika oreliehitaja Martin Pasi, kes restaureeris Sitkas asuva Kessleri oreli, on öelnud: «Mind üllatas väga meeldivalt instrumendi kaval konstruktsioon. Orel oli tehtud laevatamiseks. Muidu poleks mitmeid osi kunagi nõnda ehitatud nagu selle pilli puhul ja see muudab oreli väga eriliseks. Instrument on ehitatud äärmiselt kõrgete käsitööstandardite kohaselt. Mehaanikaosad annavad tunnistust sellest, kui tähtis oli inimestele kvaliteet. Tegemist on ainulaadse instrumendiga.»
Võitlus oreli ja lauljate häälte vahel
Kessleri orelitega on seotud mitu naljakat lugu. Paistu kiriku ajaloost näiteks loeme: «18. jaanuaril 1853. aastal oli oreli ja põhjalikult remonditud kiriku pühitsemine. Mängis orelil virtuooslikult Mumme. Vägev viis «Au kiitus olgu igavest» pani südamed värisema ja kutsus paljude silmis pisarad esile. Laulis neljahääleline segakoor õp. Maurachi noore abikaasa Betty juhatusel. Jutluse tekstiks oli kohalik õpetaja valinud Taaveti 100. laulu. Õpetaja mälestuses jäi see päev kõige helgemana püsima. Asjal oli aga järgmisel päeval kurb tagatipp.
Mängima pidi köster, kellele õpetaja oli nädal varemalt andnud teada kõik koraalid, mida tuleks kirikus mängida. Köster oli väga julge enese peale, sest ta ütles kodus «positiivil» mängida oskavat. Suure bravuuriga algas ta eelmängu, mingisugust «vaba fantaasiat». See oli kaos väljakannatamatuist disharmooniatest ja võimatuist akordidest. Üksikud bassitoonid kostusid kui suurtükipaugud, sest mees pidi näitama, et ta ka pedaali oskab käsitseda. Naised ei osanud kaasa laulda.
Algas võitlus oreli ja lauljate vahel, mille lõpptulemusena selgus, et naised pidid kapituleeruma. Orel oli neile liiga vägev ja imestusttekitav: hääled vaikisid üksteise järel. Lõpuks pirisesid ainult mõned vanad naised, kes ei pööranud tähelepanu taktile, meloodiale ega harmooniale nagu köstergi. Õpetaja selle aja sees kõndis käärkambris vihasena ja mahalööduna edasi tagasi. Viimaks leidus ainuke pääste- nõu — tuli sundida köstrit katkestama orelimängu.
Järgmisel pühapäeval mängis juba õpetaja abikaasa — Betty Maurach «puhtalt ja taktikindlalt».»
Sitka kiriku instrumendiga on seotud selline huvitav fakt, et esimene organist, kes mängis sealse kiriku orelil, oli Tallinnast pärit baltisakslane Andreas Höppner.
Ametilt oli ta tegelikult hoopis raamatupidaja ning oskas pastor Cygnaeuse ehmatuseks luua ja mängida ainult tantsumuusikat. Höppneri järglaseks sai Cygnaeuse teener Aaron Sjöstrom, kes oli siiski olnud ka köstriametis ning oli tänu sellele liturgia mängimises edukam.
Miks Kessleri orelid ümber vahetati?
Põhjusi on mitu. Üks neist oli orelite kehv seisukord, mille tingisid temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumised kirikutes. Ka ei vastanud Kessleri orelid enam uutele moodsatele ehitusstiilidele. Ehitati ju XIX sajandi keskpaiku juba mehaanilise tõstepõhjaga oreleid, samas kui Kessler jäi truuks mehaanilisele liistpõhjale, ja peatselt tuli moodi pneumaatiline traktuur.
On teada, et Paide kiriku vendade Kriisade orelis on kasutatud viit Kessleri registrit. Kas ja kui palju teised meistrid oma uutes instrumentides Kessleri orelite osi kasutasid, tuleb veel välja selgitada.
Viljandi Jaani kiriku ja Kursi kiriku orel pandi omal ajal müüki. Kahjuks ei ole kummagi puhul teada, kes instrumendid ostis.
Halliste orel hävis 1863. aastal kiriku põlengus.
Urvaste kiriku orelist on alles jäänud nii palju osi, et seda on täiesti võimalik uuesti üles ehitada.
Pojad isa jälgedesse ei sattunud
Et ükski Ernst Kessleri poegadest isa jälgedes ei astunud ja ka suurem osa tema orelitest pole säilinud, siis sai meistrist peagi «tundmatu Saksa oreliehitaja».
Võib tõesti olla tänulik Jumalale ja asjaolule, et arhiivides on Kessleri kohta materjale säilinud. See võimaldab meistrile tema teenitud koha Eesti kultuuriajaloos tagasi anda.
Siinkohal esitan lugejatele palve: kui kellelgi on andmeid Kessleri, tema pere ja orelitega seonduva kohta, siis palun «Sakala» toimetuse kaudu minuga ühendust võtta.
Kessleri oreleid
1834 Rõngu
1839 Puhja
1839 Torma
1842 Urvaste (orel asub lahtivõetuna kiriku ruumes)
1843 Saarde
1844 Võnnu (asub Tallinnas Nõmme Rahu kirikus)
1844 Sitka (Alaskal, säilinud)
1844 Viljandi Jaani (pandi 1900. aastal müüki)
1844 Alatskivi
1848 Karksi Peetri (säilinud)
1848 Paide
1848 Kärla
1850 Halliste (hävis põlengus 1863. aastal)
1853 Otepää (säilinud)
1853 Paistu
1854 Harju-Jaani
1856 Kursi (pandi müüki)
1857 Räpina
1860 Tartu Ülikooli kirik
1863 Taagepera (säilinud)
Oreliehitaja elulugu
Ernst Carl Kessler sündis 1808. aasta juulis või augustis Tartumaal Arulas, saksapäraselt Arrolis. Tema isa Johann Friedrich Kessler pidas kingsepa- ja möldriametit. Arvatavasti asus perekond 1818. aastal elama Tartusse, sest selle aasta 20. juulil võeti Ernst vastu Tartu Kreiskooli kolmandasse klassi.
Ernst Carl leeritati 11. aprillil 1826. aastal Tartu Jaani kirikus. Tollal 17-aastane noormees õppis juba Tartus pillimeister Maieri juures. Umbes 1830. aasta paiku rändas Kessler välismaale, kust naasis hiljemalt 1834. aasta jaanuariks. On tõenäoline, et oreliehitust õppis ta välismaal. Nõuab veel uurimist, kui kaua täpselt, millises riigis ja millise meistri käe all.
Kessler abiellus Paidest pärit Fanny Elisabeth Rollwageniga, kelle isa Wilhelm Ludwig Rollwagen pidas kooliõpetajaametit.
Ernsti ja Fanny perre sündis seni leitud andmete kohaselt seitse last, kolm poega ja neli tütart. Ernst Carl Kessler suri 8. augustil 1863 südamerikke tagajärjel, olles vaid 55-aastane.