Udriku laid uppus päikesesse ja soojusesse sel päeval, kui seal oli Peet Vallaku novellide alusel lavastatud loo «Relvad vastamisi» eeletendus.
Udriku laiult saab teatrielamuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui aga päris täpne olla, algas elamuste kogumine palju varem kui etendus ise.
Kui olime autoga jõudnud Kübassaare sadamasse (see on koht, kus kalapaadid saavad randuda), ootasid meid ees ehtsad Saaremaa merekarud. Kahe mootorpaadi taha olid seotud paadid, kuhu roni-miseks tuli jalad paljaks võtta.
Paljudele publiku hulgast oli see ehk esimene kokkupuude mereveega sel suvel.
Karol Kuntsel oli giid
Järgnes umbes viieminutine sõit Udriku laiule, kus kordus veenautimise protseduur, ning siis puudutasid meie jalad maad. Enne tuli tükk maad kõndida, kuni me taluõuel asuva teatriplatsini jõudsime. Aga looduse ilu jälgimine oligi suur osa teatrielamusest.
Üksinda me seda rada läbima ei pidanud — meid võttis vastu Ugala näitleja Karol Kuntsel, kes seekord oli laidu tutvustava giidi rollis. Saaremaalt pärit mees, peas lahe mütsilotu, viitas taimedele, rääkis lugusid ja naljatas. Tee kadakate vahel kulus kiiresti, enne lõpp-punkti jõudmist ootas teatrilisi paar õllekappa kadakase koduõllega.
Taluõu ise oli mõnus: vanad rookatusega majad, suitsusaun, kooguga kaev... Kui vaatajad olid ennast pakutud tekkidele mugavalt istuma seadnud, etendus juba käis.
Ugala näitleja Gert Raudsep ja Tallinna Linnateatri lavastaja Mart Koldits olid saunas. Veesolin ja jutukõma kostsid väljagi. Mõne aja pärast tulid mehed õue, saunarätik ümber puusade keeratud.
Päris õiget etenduse alguse hetke oleks raske välja tuua, sest kuigi Gert Raudsep oli juba tükk aega õue peal ringi askeldanud, lobises osa publikust omavahel. Eesriiet ju taluõuel pole, mis niisama olemise ja etenduse aega teravalt piiritleks. Minule oli see igatahes esimene kord, kui ma võisin etendust kõhuli maas lamades vaadata.
Lihtne ja samas keeruline suhtelugu
Tallinna Linnateatri lavastaja Eva Klemetsi publiku ette toodud loo «Relvad vastamisi» süžee on üsna lihtne.
Ühes talus elab kaks meest. Mart Kolditsa mängitud Kaarli on lesk ja Gert Raudsepa tegelaskuju Pärtli on naisemees. Mehed lähevad naiste pärast vaidlema. Selgub, et Pärtli naine Ell (Ugala näitleja Carita Vaikjärv) magab Kaarliga. Pärtli silmis on naine nüüd surnud. Kui Ell koju saabub, teavitab mees teda oma otsusest. Järgnevad peied, mil mees naise oma mõtetes maha matab.
Lavastaja eesmärk on olnud tuua vaatajate ette lugu, mis oleks nagu päris. See ei ole teatrilava, kus kõik esemed ja asukohad on tinglikud, vaid ehtne taluõu ja ehtsad inimesed, seekord küll näitlejate rollis.
Justkui päris elu
Autentsust püütakse luua sellegagi, kui vaatajatega koos publikupoolel istuv Karol Kuntsel õhutab inimesi püsti tõusma ja tegevuse majas toimumise ajal akendest sisse piiluma.
Kõige intiimsem hetk on peiedel, mida peetakse pimedas toas küünlavalgel ja kus petetud abielumees jagab publikulegi laululehti. Mõned vaatajad haaratakse kaasa ka siis, kui on vaja rasket kappi ühest toast teise tõsta.
Etenduse puänt jäi aga saabumata, sest peiedega lugu lõppeski. Pärast seda juhatati publik peielauda mulgiputru ja suitsutatud tuulehaugi sööma. Lõppvaatus oli paadisadama lähedal: petetud abielumees istus peieriietes üksinda surnuaial kirstu peal. Oleksin oodanud mingit lahendust, mis nendest segastest suhetest edasi sai.