Oma aja lapsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AJAD MUUTUVAD ja meie muu-tume koos nendega. See teadmine rahustab. Kes ikka tahab ajale jalgu jääda, olla mahajääja ja toituda vaid mälestustest. Pigem laskem uutel nips-, tarbe- või suurtel asjadel end vallutada.
Jah, piisab neid vaid omada, kui juba saame peita nende taha ja vahele oma rahulolematust sellega, mida uued ajad ja põlvkonnad on kaasa toonud. Minevikku saame jätta oma kurbuse. Küllap nihkume siis ka ise koos oma ajaga veidi edasi?
KUID KAS see ikka on nii? Kas oleme piisavalt vabad, et muutuda?
Mitte üksnes harjumused ei meenuta meile meie aega, millega distants näib iga päevaga kasvavat. Veelgi enam torgivad meid meie endi väärtussüsteemid, meie läbielatul ja kogetul rajanevad tõekspidamised, meie oma inimeseks-olemise mõõt ja valem, mis nüüdsesse aega justkui enam ei sobi.
MIDA TEHA, kui oleme jäänud praegusele võõraks ja omaette, kui oleme oma ajast lahutatud? Siis seisame otsekui möödaniku tunnismärgid teelahkmel, langetamata otsust, kuidas edasi.
Ja mis see aeg siis õigupoolest on? Aeg, millele on jalgujääjaid, ent ka oma ajast ettejõudnuid? Seda kummalisem, et igal asjal on siiski olemas oma aeg. Oma kindel aeg.
Kuidas seda mõista? Kas aega on võimalik talitseda ja hüljata, ise samas edasi tormata. Kuhu siis? Ajatusse? Või trambib aeg, kui jääda talle jalgu, me ihul ja tunneme vaid meeleheite survet kui paratamatust valitsemas?
EI TEA. Küll võime järeldada, et palju pole neid, kes on tõesti oma aja peremehed, kes suudavad sellest küünte ja hammastega kinni hoida sellest hetkegi eemaldumata, olla nii öelda oma ajas.
Tõepoolest, väga harvad on need ja nende õnnelikud ajad, mil võib tunda seda, mida tahad, ja öelda seda, mida tunned.
Nende kohta võime siis öelda: nad on oma aja lapsed. Kuid eks lapsepõlv olegi see aeg, kuhu tagasi tahta. Kui tahame olla oma aja lapsed, olla oma ajas. Mõelda vaid, lapsepõlv, see ainus aeg, mil keegi ei ole oma ajast ees ega ka päriselt jalus. Kas ei olnud see mitte nii?