300 kilomeetrit eemal on lõputu tuul ja päike

Tänu Vilsandi tuletorni noorele ülemale Artur Toomile võeti Vilsandi lääneranniku lähedal asuvad Vaika saared kaitse alla juba 1909. aastal. Majakas ise ehitati sada aastat varem. Foto: Maarja Möldre

Samal ajal kui Viljandis koolduvad puud vihmavalingute all looka ja Tallinnas jäetakse taevast tulvava vee tõttu ära tantsupidu, särab Eesti päikselisimas paigas Vilsandil päike.

Hiljuti laudadele plastkatte peale saanud vana päästepaat jõuab päramootori podisedes kai äärde, millel seisva rootsi punaseks võõbatud sadamamajakese küljes ilutseb puust välja lõigatud silt «Vilsandi». Ei tea, kuidas mõjub see tartlastele või virulastele, kuid viljandlased tunnevad end seda nähes iseäranis koduselt: Viljandil ja Vilsandil on ju vahet vaid üks täht. Ja umbes 300 kilomeet-rit.

2000 aastat tagasi merest kerkinud Vilsandi on mitmel moel eriline. Esiteks on see Eesti kõige läänepoolsem püsiva inimasustusega paik. Paadijuht Marko Kullapere jutu järgi on sinna kunagise paarisaja inimese asemel püsielanikke alles jäänud vaid viis. Viimasel talvel elas saarel aga kõigest kaks inimest.

Vilsandi on Eesti kõige päikselisem ja kõige tuulisem kant. Marko Kullapere ütleb, et ta on pidevale päikesele vaatamata selle suve jooksul vaid kolm korda särgi seljast maha visata saanud, sest tuul teeb olemise jahedaks. Aasta 365 päeva jooksul käib saarest üle tervelt 150 tsüklonit.

Linnukuninga elutöö

Vilsandi Rahvuspargi eelkäija Vaika linnukaitseala on kogu Baltikumi vanim looduskaitseala. Selle rajas 1906. aastal 22-aastasena Vilsandi tuletorni ülemaks saanud Artur Toom. 1909. aastal võttis ta kuus väikesaart rendile, et hoida sealseid linnupesi rüüstamise eest. Aasta hiljem õnnestus Riia Loodusuurijate Ühingul saavutada saarte looduskaitsealaks kuulutamine.

Teise maailmasõja ajal läks aga halvasti nii linnukuningaks kutsutud Artur Toomil kui kaitsealal. Artur Toom suri 1942. aastal vangilaagris, kuhu ta oli saadetud kui kontrrevolutsionäär, ning Vaika linnukaitsealal katkes 1940. aastal looduskaitsetöö pikkadeks aastateks.

Vaika kaitseala taastati alles 1957. aastal ning hiljem laiendati seda kahel korral. 1993. aastal sai Vilsandi koos Soomaa ja Karulaga rahvuspargiks.

Praegu on Vilsandi linnuriik ilmselt taas sama uhke nagu sada aastat tagasi, kui noor Artur Toom sellest vaimustusse sattus. Igal aastal haub seal umbes 7000 paari 114 liigist linde ja veel tuhanded 133 liiki linnud külastavad rahvusparki rändel. Vilsandi sulelistest elanikest ja külalistest on kõige haruldasemad merikotkas, flamingo ja lumekakk.

Kuigi rahvuspargi koosseisus on sadakond saart, on turistidele avatud vaid Vilsandi. Las lindude kodud jääda ikka neile endile.

Uhkete jahtidena rannavees purjetavaid kühmnokk-luiki või vilkaid ja nõtkeid tiire, kes merest pisikesi kalu ja õhust suuri kiile püüavad, võib väga lihtsalt vaadelda ka peasaare rannalt. Punajalg-tildrid saadavad sind pea kohal lennates ja endi segamise pärast kirudes ning binokliga võib näha, kuidas kormoranid laidudel oma arhailist keha taeva poole sirutavad.

Tänapäeval pole kuigi raske kohata ka Vaika saarte vapilinnuks peetavat harilikku hahka, keda seal 1909. aastal vaid kaks paari pesitses. Ligi sajand hiljem on neid tublisti üle kuuesaja paari.

Lindudest pole Vilsandil kusagil puudust. Vaikselt telgis lebades kuuled enne uinumist viimase helina üle lendavat metskurvitsat endale head ööd ütlemas ja hommikul äratab sind kella asemel leevikese laul.

Õhk on puhas

Linde armastav inimene leiab oma rõõmuks, et kuigi sulelised mandril laulmisega selleks aastaks juba lõpparvet tegema hakkavad, kõlavad nende viisid Vilsandil sama erksalt nagu kevadel. Ent mine tea, ehk on siin lihtsalt õhk nii puhas, et kõik tundub parem?

Kindlasti on ka õhul oma osa. Üks Vilsandi reservaatidest ongi loodud selleks, et mõõta õhusaaste levikut reostusallikatest kaugele jäävatel aladel.

Nii satub Kusti talust Vesiloo laiu poole jalutaja keset metsa okastraadiga piiratud ala juurde. Seal võib näha eri kujuga torbikuid, millest osa meenutab hiiglaslikke võlurimütse ja osa siirupipudeleid. Otse taevast, mööda puutüve või juba ka läbi pinnase anumatesse jõudev vesi saadetakse analüüsimiseks Helsingisse.

Keskkonnauuringute keskuse andmetel näitavad need Vilsandi jaamast võetud proovid, et seni sinna õnneks saastet eriti jõudnud pole.

Nagu peaaegu igal Eesti saarel ja paljudes kohtades rannikul, võtavad kadakad ka Vilsandil kummalisi vorme. Mõnes kohas tundub, nagu oleks keegi keset kõige tugevamat tuult «Keerukuju!» hüüdnud ja jätnudki kadakad niimoodi merest eemale kallutatuna seisma. Teisal roomab rannaniitude valitseja mööda paeklibust kallast otsekui spioon, kes salamisi vaenulikule maale diversiooniakti korraldama hiilib. Ikka selleks, et tuulte käes püsima jääda.

Pärsia vaip Vilsandi moodi

Kadakas pole siiski kaugeltki ainus, kes sellel kidural paepealsel elus püsib. Kohati on maapind lausa nii värviline nagu kõige kirevam pärsia vaip.

Roheliste heintaimede ja samblikust mustaks tõmbunud paepaljandite vahel ergab kukeharja kollast, hõbetab hanijalg ja roosatab nurmnelk. Mõnel pool aga sinetab maa veel enam kui taevas mere kohal — see on kogemata saarele toodud ussikeel, mis nüüd seal elujõuliselt vohab. Sekka veel kurereha, naistepuna, kibuvitsa ja tulikat ning silme eest kipubki juba kirjuks minema.

Neist taimedest Vilsandil käies mööda vaadata ei saa, kuid ka harulduste otsimisega ei tule erilist vaeva näha, sest ainuüksi orhideelisi kasvab siin ligi 30 liiki. Kokku on rahvuspargis teada vähemalt 835 sorti taimi.

Vahid seaga tõtt

Vilsandi loomastik on samasugune vaatamisväärsus nagu sealne taime- ja linnuriikki. Loomadega on aga teatavasti see häda, et neid on palju raskem kohata. Siiski võib öösel metsa vahel jalutades avastada ennast tõtt vaatamas metssigadega ning nendest maha jäänud songermaad kohtab peaaegu igal sammul.

Pikaaegne kaitse ja eraldatus tsiviliseeritud maailmast on loonud mõnusa kodu hallhüljestele, kes Innarahul indlemas ja Laevarahul rahus lesimas käivad. Need kuni 300 kilo raskused volaskid on ka Läänemere suurimad püsiasukad.

Marko Kullapere räägib, et oli hiljuti näinud saare haruldust — siili. Kunagi oli neid Vilsandil palju olnud, kuid siis nad kadusid ja kohe hakkas rästikute saba hästi käima. Ehk on nüüd taas siilide ülemvõimu oodata?

Looduse tõusud ja mõõnad jätkuvad. Loodetavasti ei suuda inimene selle seni üsna puutumata saare elu rikkuda ja kõik halb jääb tema rannast kaugele. Ükskõik siis, kas tegemist on Vilsandi idaotsa pankranniku või kiviklibuse lääneservaga, tema liivase ranna või vette ulatuva murukamaraga. Või on need hoopis kallid pikad haisvad adruvallid, millest laulab kunagine viljandlane ja nüüdne vilsandlane Jaan Tätte.