Vanamuusika festival kuulub Viljandi imago juurde

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Vanamuusika Festivali kunstiline juht Neeme Punder on andekas flötist, kelle igapäevase elu lahutamatu osa on muusika.
Viljandi Vanamuusika Festivali kunstiline juht Neeme Punder on andekas flötist, kelle igapäevase elu lahutamatu osa on muusika. Foto: Elmo Riig

12. juulil algav üheksateistkümnes Viljandi Vanamuusika Festival kavatseb publikut üllatada: juba avaetendus «New Orleans» näitab ilmekalt, et kavas on taas midagi uut.

Festivali kunstiline juht Neeme Punder, kui vana muusika on vanamuusika? Kas sajandist piisab?

Võiks ju vastata, et kõik, mis on möödas, on vana, kuigi Viljandi Vanamuusika Festivali puhul see ütlemine hästi ei sobi. Meie otsime ajastuis ikka nii muusikalisi kui olmelisi kokkupuutepunkte.

Varajase muusika olulisim tunnusjoon on ju see, et muusika oli siis inimeste igapäevase elu lahutamatu osa, mitte muuseumieksponaat või imetlusobjekt distantsilt, näiteks kontserdisaalis. See on joon, mis kipub tänapäeval kaduma. Muusikat üritatakse praegu vaadelda otsekui läbi luubi. Unustatakse, et inimesed vajavad selle elavat puudutust ja seda igas olukorras, kogu aeg — kodus, loodust silmitsedes, armastades...

Selle olemus ei avaldu mitte niivõrd intellektuaalsetes spekulatsioonides muusika üle, vaid oskuses muusikasse minna ja koos sellega lennata.

Ainult isiklik kontakt, protsessi kaasautor olemine, on väärtuslik. See joon eristabki vana muusikat meie kaasaegsest.

Ameerika üks omapärasemaid linnu asub Mississippi suudmes. See on New Orleans, džässmuusika sünnipaik maailmas. Muusikaline performance «New Orleans» taaselustabki järvel selle atmosfääri koos suurepäraste improviseerijatega nii nagu toona, ehitades silla mitmesaja aasta vanuste viisideni, mis samuti eelseisval nädalal Viljandis kõlama hakkavad.

Tantsijanna Jane Gingell on taas Eestis ja Viljandi festivalil. Kas ei ole karta, et publik on temast tüdinud ja ootab midagi uut?

Jane oli Viljandis viimati viis aastat tagasi, kui ma ei eksi. Seega võiks tüdimus olla ammu ununenud.

Tegelikult pole sel tähtsust: kui me imetleme ikka ja aina oma lemmiknäitlejaid või kuulame sadu kordi Mozarti g-moll sümfooniat, ei esita me ju niisugust küsimust. Pigem igatseme kõik äratundmisrõõmu vaimustavat puudutust. Kõrge professionaalsus näitab end alati värskena, täis uusi üllatusi.

Mul on hea meel, et Jane’i fännid — teatrikunstnikud, kostüümiloojad, lavastajad ja muusikud — ning samuti ta sõbrad saavad taas harukordse võimaluse tema kui barokktantsu asjatundjaga suhelda ja tema esinemist nautida.

Samuti on Viljandis «noored vanamuusikud», et koos Viljandi Linnakapelliga Jaani kirikus ette kanda keskaegne müsteerium «Taanieli mäng». Kas ühine proovide aeg ei jää lühikeseks?

Proovidega on meil alati kitsas. Lapsed on aga ses õhkkonnas väledamad, kui tavaliselt nende õpetajad oletavad. Põhjus on lihtne: neile see lihtsalt meeldib. Projektid, mille oleme nendega ellu viinud, vaimustavad meid kõiki.

Eeltöö on siiski juba varem tehtud. Seega selle igatsetud tulemuse materialiseerimiseks on meil küll vaid mõni päev, kuid tegelikult on see juba valmis.

Meie lastelaager on omaette fenomen. Ma olen isiklikult vaimustuses sellest, kui suur hulk on meil tegelikult andekaid noori, kes igatsevad vahetut muusikalist kontakti. Paljud neist on otsustanud jätkata muusikuna. On öeldud, et niisuguseid häid kontserte nagu meil korraldab juba mitu festivali, kuid sellist laste muusikalist põlemist, kui on Viljandis, pole kusagil. Jagan seda arvamust.

«Taanieli mäng» on meile selles mõttes uus, et me pole varem lastega keskaja muusikaga tegelnud. Uus joon on ka see, et ootame tööd tehes laste endi lavastuslikke ideid.

Festivali lõpetavad kaks eriilmelist eliitkontserti: kammerlik Telemann Consort Moscow ja Cordoso «Missa surnute mälestuseks» Hortus Musicuse ja segakoori Latvija esituses. Miks valisite programmi just need esinejad ja teosed?

Kui ma pean artistidega läbirääkimisi, ei sea ma kunagi programmilisi nõudmisi, sest tean, et igal artistil on oma lemmikud, käsil olev tööprotsess ja eelistused.

Telemann Consort Moscow juhi Valeri Prušutinski ammune iidol on olnud XVIII sajandi tippmuusik Georg Philipp Telemann. Kui rääkida barokkmuusikast üldse, siis just tema on olnud selle ajastu muusika juhtfiguur, isik, keda tänapäeval võiks võrrelda ansambliga The Beatles või ooperilaulja Pavarottiga. Nii Bachi kui Händeli tõstsid ausse alles hilisemad sajandid.

Telemanni loominguline produktiivsus on olnud hämmastav ja nüüd on meil võimalus murdosa sellest kuulata niisuguse ansambli esituses, kes on esinenud paljudel mainekatel festivalidel ning kontserdisaalides üle maailma. On vist tarbetu lisada, et Telemann on ka minu üks lemmikheliloojaid.

Varasematel aegadel ja ehk nüüdki on teatud ringkondades peetud oluliseks lahkunute meenutamist. Meil, praegustel olijatel, võiks olla julgust see komme elustada. Omal ajal on seda tehtud väga ilusa ja suursuguse muusika toel.

Nii minu kui arvatavasti kõikide teiste inimeste elus on olnud lähedasi, keda soovime mälestada nii, nagu seda Cordoso ajal osati teha Portugalis.

See on kontsert, mis Hortus Musicuse ja segakoori Latvija koostöös elustub ajastutruuks surnute missaks. See lõpetabki reede õhtul Pauluse kirikus seekordse vanamuusika festivali.

Meil tuleb siis festival. Pean silmas seda, et festival on pidu.

Tuleb jah. See on ju traditsioon, mis tähendab Eesti ühe vanema festivali taaskordumist.

See on midagi, mis kuulub Viljandi imago juurde kõrvuti folgi, kultuuriakadeemia, kirikute, teatri, hansapäevade, lossimägede ja järvega. Mida rohkem Viljandi ise tunnetab oma erilisust maailmas ja Eestis, seda kaalukamaks muutuvad kõik need sündmused ja kohad.

Kaunist suve, tõusmist kõrgemale kui argielu ning ehtsaid muusikaelamusi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles