Viljandi tikke võis osta Inglismaal ja USA-s

Tikuvabriku algusaastatel käis kogu tootmine käsitsi. Praegu töötavad ajaloolises vabrikus kaks automaati, mis osteti 1980. aastatel Rootsist. Foto: Elmo Riig

Tikke on tööstuslikult toodetud ligi 170 aastat ja viimase 70 aasta jooksul on seda tööstust Eestis elus hoidnud Viljandi tikuvabrik, mis tähistab tänavu asutamise sajandat juubelit.

Kui esimene tikuvabrik Eestis avati juba 1838. aastal, siis suurema hoo sai tikutööstus sisse XIX sajandi lõpul. Üheks selle propageerijaks oli Carl Robert Jakobson. Oma kõnedes ja artiklites õhutas ta talunikke ja kaupmehi võtma eeskuju soomlastest, kes juba usinasti tuletikke kasutasid.

Olles käinud Soomes põllutöö- ja käsitöönäitusel, võrdleb Jakobson tikutootmist laastukatuste panemisega, mida Eestis XIX sajandi lõpul samuti vähe tehti. «Soovida oleks, et tikutegemise masinad niisama ruttu laiali läheksivad ja meie praegu halvaks peetud haavapuud kõrgema hinna sisse tõstaksivad,» kirjutab Jakobson 1878. aasta «Sakala» lisalehes.

Varsti tekkiski väikseid tikumanufaktuure, kuid vaid vähesed neist hakkasid korralikult tööle.

Poeselli äriidee

1889. aastal sai kaupmees Johannes Puhk loa Viljandisse tuletikuvabriku asutamiseks. Tegemist oli ühe esimese eestlasele kuuluva suurtööstusliku ettevõttega.

Paraku pidi see tegevuse lõpetama juba 1905. aastal. Aasta varem asutasid Johannes Vihvelin ja Eduard Pohl uue tikuvabriku, mis on ainukesena Eestis tikke tootnud tänaseni.

Eduard Pohl oli suurtaluniku poeg tolleaegsest Aidu vallast. Nooruses töötas ta Viljandis Rumjantsevi riidekaupluses õpipoisina ja hiljem poesellina.

Pohli mäletatakse kui energilist ja ettevõtlikku meest, kes taipas peagi Jakobsoni nõuannetesse kapitali paigutada.

Pika kauplemise peale ostis ta parun Ungern-Sternbergilt tüki maad Türgasoost, praeguse raudteejaama lähedusest. Tol ajal oli see täiesti kasutamata soine ala. Pohl ehitas tehase tolle aja kõige moodsamate materjalidega. Ülejäänud kapitali eest rajas noor ärimees uhke torniga elumaja Tartu ja Lossi tänava nurgale, mis on säilinud tänaseni.

Pohli tikuvabrik sai nimeks Phönix ning kujunes esimese maailmasõja eel suurima tööliste arvu ja tootmismahuga tikuvabrikuks Eestis. Kokku oli selleks ajaks vabrikuid Eestisse jäänud neli, lisaks Viljandile Tallinnas, Pärnus ja Paides.

Esimese maailmasõja ja sellega kaasnenud poliitiliselt keerulised ajad elas Viljandi vabrik teistest paremini üle. 1920. aastate algul oli ta tehniliselt kõige paremini varustatud.

Tulekahjud tõid uuendusi

1921. aastal asus vabrikus lukksepa-mehaanikuna tööle Karl Pruuden, kes mälestustes kirjeldab sealset olukorda järgmiselt: «Kui asusin tööle, oli töölisi umbes 75. Üks kolmandik neist olid mehed, ülejäänud naised. Puudusid tööliste riietus- ja pesemisruumid ning vabrikus sees veevärki ei olnud. Katla toitevesi võeti vabriku hoovi kaevatud tiigist ja kaevust. Kui need kuivaks jäid, siis veeti vett vaatidega Valuojast. Pakud saeti käsitsi pika saega. Toosid etiketeeriti ja pakiti käsitsi. Tikud ja toosid kuivatati sõelade peal riiulitel.»

Töölised pidid töötama kümme tundi päevas, kusjuures kahe tunni eest maksti poolteistkordset tasu. Palgalist puhkust ette polnud nähtud, kuid kehtis korralik haigekassasüsteem. Töölised valisid enda seast vanema ja tülid lahendas töökaitseinspektor.

Tikuvabriku algusaastatel seal poisikesena töötanud August Kirss mäletab, et väga tihti, peaaegu kord kuus, puhkes tulekahju.

«Rahvas ütles siis ikka: Pohl põletab tikke, teeb raha,» kirjutab Kirss oma mälestustes. Kustutamine oli raske. «Kõik pritsid olid enda järel veetavad ja asusid kesklinnas kuuris. Pritsumees, kes elas Kantrekülas, pidi jooksma linna pritsi järele ja siis vabrikusse tagasi.»

Suure sammu tegi Viljandi tikuvabrik oma arengus pärast üht suurt tulekahju, milles hävis mitu masinaruumi. Karl Pruudeni mälestuste järgi leidis see aset 1924. aastal.

Eduard Pohl lasi lisaks hävinud tehaseosa ülesehitamisele ümber ehitada ka endise lukuvabriku ja rajas sinna teise tehase. Ehitustööd said valmis samal aastal ning vabrik läks taas käiku kahes vahetuses.

Samal aastal tööle asunud Johannes Kaljaste meenutab nõrka töökorraldust tikuvabrikus: «Ülemused olid kõik kuidagi Pohli sugulased ja tahtsid olla omaette peremehed. Kindla sõnaga juhatajat polnudki ja töölised hulkusid palju niisama ringi. Kui leiti mõni vaiksem nurk, tehti uinakki ära.»

Töötajate palk oli Kaljaste mälestuste kohaselt väike ja seda ei makstud õigel ajal välja. See tekitas pahameelt ja väiksemaid väljaastumisi.

Uued omanikud, paremad töötingimused

Lisaks siseturule eksporditi sel ajal tikke Inglismaale ja Ameerikasse.

1928. aastaks olid kõik Eesti tikuvabrikud müüdud Rootsi tuletikutrustile ning järgmistel aastatel sulges aktsiaselts Eesti Tuletikumonopol kõik vabrikud peale Viljandi oma.

Eduard Pohl müüs ka maja Tartu ja Lossi tänava nurgal Sakala pangale ning kolis Tallinna.

1930. aastatel hakkas tööliste olukord paranema. Nad said oma riietusruumid ja neile hakati maksma suuremat tunnitasu: naistöötajatele 16-18 ja meestöötajatele 25-35 senti.

Lisaks hakkasid töölised saama preemiaid.

«Töö norm oli 120 000 toosi päevas. Mis üle selle tehti, sai tasutud üldpreemiaga, mis oli 1,2 senti tuhande toosi peale. Kui töötasime täiskoormusega, tootsime 225 000 tikku,» kirjutab Karl Pruuden oma mälestustes.

Samuti ehitati töölistele vabriku juurde klosetid ja pesuruumid ning suvel korraldati ekskursioone Pärnusse, Tartusse, Saaremaale või põhjarannikule.

1940. aastal, kui kehtestati nõukogude võim, vabrik riigistati ja aasta hiljem hävis suur osa hoonekompleksist sõjatules. Selle ülesehitamise ajal oli Karl Pruuden lühikest aega direktori kohusetäitja.

Pärast sõda oli olukord raske. Töölistele tikke enam ei antud ning need, kes tikke ise võtsid ja müüsid, anti kohtu alla ja pandi vangi.

«Tikke siiski varastati palju, eriti tegi seda juhtkond,» meenutab tol ajal tehases töötanud Saime Kaljaste. Juhid varastasid tikke selleks, et osta vabrikule asju, mida polnud ametlikult saada, kuid tihti teenisid nad nii ka vaid viinaraha.

Nõukogude aja algul tuletikkude defitsiidi tõttu taas käima pandud Tallinna tikuvabrik suleti lõplikult 1955. aastal ja Viljandi tikuvabrik oli taas ainus Eestis.

Töö edenes neil aastatel jõudsalt ning selle kõrvalt tehti isetegevust: tegutsesid tikuvabriku klubi, näitering, puhkpilliorkester ning nais- ja meesansamblid. Rekonstrueerimiste käigus uuendati masinaparki. 1977. aastal toodeti esimest korda Viljandi tikuvabriku ajaloos üle miljoni aktsiiskasti tikke aastas.

Toodab tikke ja küünlaid

Pärast Eesti taasiseseisvumist läks tikuvabrik taas erakätesse. 1995. aastal sai üsna halvas seisus tootmiskompleksi omanikuks aktsiaselts Eesti Tikk.

«Enamikel hoonetel poleks katust nagu olnudki ja masinad olid päris halvas seisus,» meenutab vabriku juhataja Tarvo Moss.

Praeguseks on algsest kompleksist juhataja sõnul säilinud vaid tikuvabriku torn, ülejäänu on ümber või juurde ehitatud.

Firma Estonian Match toodab praegugi tikke ja on ennast Euroopa turul kenasti sisse seadnud. 1996. aastast valmistatakse Hansa Candle’i nime all küünlaid, mis on Euroopas samuti üsna tuntud.

Tuleviku suhtes on direktor optimistlik: «Arendame tasapisi uusi tooteid ja liigume ikka vaikselt ja visalt edasi.»

Tikuvabriku ajalugu on hakanud korjama pensionipõlve pidav endine töötaja Karl Kurro. Ta on kogunud meenutusi, artikleid ja fotosid, mille autorid on enamasti juba manala teele läinud. Väärtuslikku materjali on korraliku raamatu jagu.

«Nooremana ikka mõlgutasin raamatukirjutamise mõtteid, aga praegu on juba nii palju muid kodukandiga seotud teemasid uurimisel,» ütleb usin koduloouurija Kurro.

Viljandi tikuvabriku tuleviku pärast on mees aga mures, sest ta kardab selle tööstusharu väljasuremist. Ehk tasub praegugi kuulda võtta Carl Robert Jakobsoni enam kui saja aasta tagust nõuannet neile, kes tikkude toormaterjali haavapuitu ei hinnanud: «Mõtelge enam tuleviku peale!»