Tee parema ja kõlbelisema ühiskonna poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KAS ME IKKA hoolime teiste heaolust? Kas me oleme valmis hädasolijaid toetama, neile kaasa tundma, neid mõistma? Ja kui sageli oleme ise sooritanud heateo? Kas üldse oleme?
Kitsis ja mitte eriti sõbralikus maailmas, kus lahtimõtestamist ei vaja mitte inimestes sageli peituv kurjus, vaid ajuti avalduv vooruslikkus, esitan endale sageli selliseid küsimusi. Või tuleb niimoodi küsida vaid Eestis? Ei tea. Olen elanud siin ja tunnen süüd, kui näen, kuidas nõrkadele liiga tehakse.
Ent siis kuulen, et kuskil seal, kus liigub maksumaksja raha, on inimesed helded ja lahked: parteisõdurid annetavad oma erakondadele kümneid tuhandeid kroone. Kas tõesti on erakondade näol tegu vaestemajadega, mis säärase abita hakkama ei saa? Kas tõesti on parteisõdurid minetanud igasuguse isekuse ja kadeduse ning asunud isikliku eeskuju kaudu maailmale vooruslikkust õpetama?
ARVAN, ET olemata erand, on see siiski erandlik. Kuid miks seda tehakse? Kas selline käitumine põhineb altruistlikel motiividel? Või on õigus neil, kelle arvates maksavad parteisõdurid nii vaid oma praeguste või tulevaste ametikohtade eest? Et südametunnistus on lakanud toimimast ja määravad on silmapiiril terendavad hüved?
Ent küllap on ka neid, kelle arvates taotletakse vaid kuulsust ja prestii©i, mida hiljem vahetada praktilisemate asjade vastu. Või et altruismi kaldutakse seetõttu, et heastada mõnd avalikuks tulnud kelmust.
Juba ammu elavad erakonnad, mis põhiseaduse kohaselt peaksid toetama demokraatlikku elukorraldust, mingit salapärast ja privilegeeritud elu, millega tavakodanikul pole asja. Sest tavakodanikule, kes pole liialt vooruslik, suuremeelne või koostöövalmis, on ligimesearmastus ja kaastunne veel loomuldasa omased. Isekus ja omakasu, mida samuti ei peaks häbenema, jätavad üha enam ruumi ühiskonna või selle grupi ühishuvidele, kuhu arvatakse kuuluvat.
KÜLLAP SELLINE ongi kodanikuühiskond, kuhu pürime. Ühiskond, mille looja ei ole mitte üksnes üksikisiku kasu, vaid ka ühishüve. Jah, pigem ühiskasu, inimlik solidaarsus.
See, et maksuseadustesse sisse kirjutatud sponsorlust ja annetamist motiveerivad erisused püüavad tegelikult omakasu, ei pisenda sponsorluse rolli parema ja ehk ka kõlbelisema ühiskonna kujundamisel. Kui annetamine ja kõigini ulatuv heaolu muutuvad normiks ja harjumuseks, kui ühishüvele suunatud tegevus saab igapäevaseks, asendades üksnes sellest jutlustamise praktilise tegevusega, võidavad kõik. Nii need, kes annetavad, kui need, kelleni abi jõuab.
Kui vaid ei oleks nii, et heateo saaja annab heategu vastu võttes ära ka mingi osa oma vabadusest. See ei olnud ju ometi eesmärk. Või kuidas?