Villem Ormissoni aasta on möödas, tema aastad on aga ees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Viljandimaalt pärit kunstnikest on traagilise saatusega Villem Ormisson üks tähelepanuväärsemaid. Ometi oli ta looming siin pikki punase pimeduse aastaid peaaegu tundmatu. Miks?

Põhjendust ei ole. Kuigi on tõsi, et Villem Ormisson (1892-1941) uue korra vastu sümpaatiat ei tundnud.

Alles 1992. aastal korraldas Aate-Heli Õun Viljandi kunstisaalis tema 100. sünniaastapäeva puhul suurejoonelise näituse, millelt ei puudunud «Pühajärv» ja «Kirju vaip. Mustlane». Väljapanekut võeti kui kunstniku taastulekut üldse, eriti Viljandisse. Siis vajus ta aga jälle unustusse.

Et kümme aastat valitses Villem Ormissoni nime ümber vaikus, otsustas Ormissoni Viljandis elav sugulane Tiina Mägi tema mälestuse jäädvustamise ja 110. sünniaastapäeva tähistamise ette võtta ning kutsus mind oma esimeseks liitlaseks.

Ormissoni aasta oli sisukas

Kava oli mahukas. Ja et üsna suur osa sellest sai teoks, tuleb tänusõnad öelda kunstnike ja kunstihuviliste grupile, kes kuulutas 2002. aasta Viljandis ajalehe vahendusel - tänu ka «Sakalale» - Ormissoni aastaks.

Johann Köleri Fondi juhi Aate-Heli Õuna teene oli pärnapuu istutamine Villem Ormissoni sünnikohta Pärsti vallas.

Viljandi Kunstnike Ühenduse juhtide Tiiu Männiste ja Kaja Lepla ning kunstiteadlase Mari Sobolevi ja Taave Tuutma organiseerimisel said teoks kaks väiksemat näitust - üks Viljandi Muuseumis ja teine Kilpkonna galeriis - ning seni suurim väljapanek Ormissoni loomingust Ugalas (kahjuks puudusid sealt kümme aastat tagasi kunstisaalis eksponeeritud «Pühajärv» ja «Mustlane»). See näitus, mille koostas kunstiteadlane Reet Mark Tartu Kunstimuuseumist, tipnes Tiiu Männiste korraldatud konverentsiga.

Kunstiteadlane Tiiu Männiste kujuneski Ormissoni aasta vaimseks juhiks. Tema organiseerimisel sai selle krooniks Reet Margi soliidne raamat «Ormisson», mille puhul ei saa mainimata jätta kujunduskunstnik Tiiu Allikvee ja toimetaja Daila Aasa osa - raamat, mille kaanel on kasutatud «Natüürmorti värvitud munadega» ja sinimustvalge sümboolikat, paistab silma oma kauniduse ja keelelise korrektsusega.

Esinduslik kunstiteos «Ormisson»

Reet Margi «Ormisson» ei ole traditsiooniline kunstiraamat. Tavaks on ju avaldada põhjalik uurimus ja lisada sellele valik koostaja maitsele vastavaid reproduktsioone. Reet Mark on läinud oma teed. Kogumik koosneb neljast osast: «Elu lugu» (lisaks ingliskeelne lühikokkuvõte), «Maalid», «Villem Ormisson ja tema pere» (kunstniku õetütre Heljo Strickholmi mälestused) ning «Villem Ormissoni maalide nimestik».

Keskne osa on «Maalid». See ei kahanda aga teiste peatükkide väärtust. «Elu lugu» täiendab seni trükisõnas kajastamata traagilist perekonnalugu Heljo Strickholmi sulest.

«Maalide» osa on tõepoolest meeldiv vaadata, reproduktsioonidesse süveneda, seda enam et need on saanud kunstiteadlaselt oma tõlgenduse.

Need on omamoodi lühiesseed, milles polemiseeritakse varasemate arvustajatega ning kõrvutatakse Ormissoni kaasaegsetega ja antakse hinnanguid. Ja kõige selle kõrval jääb ka vaatajal ruumi mõtiskleda ning kas nõustuda või mitte nõustuda, enamasti aga olla pakutuga rahul.

«Ormissoni maalis on vari kui mõne teise mehe valgus.» Selle Tiit Pääsukese ütlemise on Reet Mark võtnud oma raamatu motoks. «Maalide» osa kinnitab seda veenvalt.

Käesolev kogumik on esimene esindusteos meie sinivärvimeistrist. Varem on ilmunud vaid kataloog 1964. aasta näitusest Tartu Kunstimuuseumis.

Nõnda võime tagasivaatlikult nentida, et üldjoontes läks Ormissoni aasta korda.

Teha on veel palju

Aset leidnud näitused ja ilmunud raamat on Villem Ormissoni unustusehõlmast vabastanud. Aga mälestuse jäädvustamiseks on teha veel rohkesti.

Kavas oli (on?) tähistada pronksbareljeefiga Ormissonide põlvnemis- ja elukohad ning palju muud, mis ei võtnud vedu huviliste ringi puudumise tõttu. Minul on valmimas mälestusraamat Villem Ormissonist «Tulilind tuules», millele ootan veel tema kaasaegsete mälestusi ja muidugi reproduktsioone tema seni tundmatutest teostest. Samuti on oodatud fotod.

Teel kunstilinnaks - seda ta praegu ju veel ei ole - on Viljandi astunud esimesed sammud kunstikirjanduse viljelemisel ning Tallinna ja Tartu abiga ka kirjastamisel. Usun, et need sammud jätkuvad.

    Tagasi üles