Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
18. mai «Sakalast» jäi mulle silma koolivend Ülo Alo Võsari mõtteavaldus Viljandi parkide köndistatud puude kohta. Ka mina olen üks neist, kelle silma need valusalt riivavad.
Viljandis on viimaste aastatega tõepoolest palju uut ja positiivset tehtud. Seda enam ehmatasin juba eelmisel aastal Rubiini pargi puude pärast, mis veel tänavugi õigete puude moodi välja ei näe.
Okste julma kärpimise põhjuseks tuuakse vareste kolooniaid kõrgete puude latvades. Ka mulle ei meeldi kõndida lindude väljaheidetest reostatud pargis, aga veel valusam on teadmine, et parkides ei sütti enam kastaniküünlad ja juunis ei hoova neist pärnade mesist lõhna.
Linnavares, see nutikas ja parajalt ülbe saks, ei kavatsegi Viljandist ära kolida. Ta leiab lihtsalt uue pesitsuskoha. Kas see tähendab, et järgmisel kevadel hakkavad saed undama järgmistes parkides?
Ükskõikseks jääda ja tuimalt mööda jalutada oleks vist tervisele ohutum. Aga kas ohutu ka järgmistele parkidele?
Vares kaitseb lärmakalt oma pesa. Samamoodi peavad oma kodu kaitsma linnakodanikud. Tehtut olematuks muuta ei saa, kuid ehk on võimalik saagimise aktsiooni kuidagi peatada.