Brüssel vajab valedetektorit

 

TOOMPEA poliitikud sooviksid vist, et ühiskondlik debatt euroteemadel oleks nüüdseks lõppenud ja europarlamendi valimised oleksid nende kinnise klubi mõõduvõtt.

See oleks klubi, kus eriarvamused euroliidu osas mahuksid Brüsseli heakskiidetud skaalale: kritiseerida võiks küll mõningaid suundumusi või tehnilisi puudujääke, kuid mitte Euroopa Liitu ennast. No mäletate küll, umbes nagu Vene ajal, kui võis nuriseda defitsiidi ja plaani mittetäitmise üle, aga parteid kritiseerida ei võinud, sest tänu temale tõusis igal hommikul päike.

Loomulikult tahaksid need poliitikud, kes meid ennastsalgavalt euroliitu viisid, edaspidi euroasja segamatult ajada. Meenutage, kui ebameeldivalt üllatunud olid meie euroentusiastid, kui enne referendumit tekkisid tõeline väitlus, sisukad küsimused ja asjalik opositsioon. Meenutage sedagi, et pärast referendumit tänas president Rüütel kõiki neid, kes olid liitumise vastu, öeldes, et see näitas meie tervet mõistust ja tugevat demokraatiat.

EI-POOL SAAVUTAS selle, et Eestis on nende inimeste hulk, kes veavad euroliidu ja jõulumaa vahele võrdusmärgi, tühine, võrreldes teiste riikidega. Jah-poliitikud ei saanud Euroopa Liitu esitleda kui jõuluimet, mis lahendab üleöö kõik meie probleemid.

Instinktid pole aga kuhugi kadunud. Vaadake, kui vähe kulutavad parteid raha eurovalimistele teiste valimistega võrreldes!

See kinnitab kartust, et nii nagu kogu muud euroasja, soovib poliitiline eliit ka eurovalimised ära teha kuidagi vaikselt, muuseas, rahvast mööda minnes. Lõpuks piisab sellest, et kandidaadid ise koos pereliikmetega lähevad valima ja osutuvad valituks - mingit alampiiri osavõtuks ju pole.

Sellele suured parteid loodavadki, ajades oma liikmeskonna ja aktiivi valimiskastide juurde ning eeldades rahva ükskõiksust. Niisugune käitumine ei lase uskuda, et pärast valimisi hakatakse valijatega aktiivsemalt suhtlema. Õigupoolest ei ole meie poliitikud meile kunagi tahtnud rääkida euroasjadest ausalt ja praktilise vaatenurga alt.

Ka liitumisreferendumi eel rääkis jah-pool umbmäärastest eesmärkidest ja üldistest väärtustest, vältides konkreetseid teemasid, nagu Euroopa Liidu põhiseadus või liitumislepingu tingimused. Alles tagantjärele pannakse inimesi fakti ette, nagu kohustus loobuda kroonist.

SELLINE KÄITUMINE veenab mind, et pole suurt vahet, kes europoliitikutest Brüsselisse valitakse, tulemus on ikka suur null.

Esiteks ei ole lennukatest lubadustest ja ambitsioonikatest programmidest hoolimata võimalik europarlamendis midagi konkreetset korda saata. Tegemist on jututoaga, kus saab kaasmenetleda ja kaasotsustada, kuid mitte otsustada.

Teiseks ei ole loota, et poliitikud, kes pole viimase viie kuni seitsme aasta jooksul suutnud rahvale selgitada, miks ja mida nad Brüsselis ajavad, pärast valimisi ühtäkki muutuvad.

Küll aga on loota, et need, kes pole kunagi uskunud, et Brüsselis elavad haldjad ja jõuluvana ning on alati kriitiliselt hinnanud euroliidu reaalset kasu ja kahju, säilitavad kriitilise meele nüüdki, mil me liidu liikmed oleme. On vajalik, et eurovastased jätkaksid selgitustööd avalikkusele.

Ka eurovastased ei või endale lubada fantaasiamaailmas elamist ning reaalsuse eiramist. Me ei või boikoteerida poliitilist protsessi, sest Brüsseli Käsu-Antsud langetavad meie selja taga otsuseid, mis puudutavad meid kõiki.

Seega, kui eurovastased või ka lihtsalt skeptilised ja kriitilised inimesed soovivad tulevikus adekvaatset ülevaadet Euroopa Liidust ning meie poliitikute, saadikute ja diplomaatide tegevusest ja plaanidest, peavad nad sekkuma. See tähendab osalemist valimistel nii kandidaatide kui valijatena.

Ka see kolmandik rahvast, kes oli liitumise vastu, peab olema saadikutega esindatud. Eestis tähendab see koguni kahte eurokriitilist saadikut Brüsselis.

Lisaks sellele muutub poliitiline debatt euroteemadel ilma päris opositsioonita jaburaks. Ilma eurovastasteta tõstatatakse vaid poliitilise kartelli lemmikteemasid ja välditakse arutelul ebamugavaid küsimusi. Tulemuseks vaidlevad poliitikud omavahel, kes on kõige euromeelsem, rahvas aga ei lähe lihtsalt valima.

Ilma eurovastaste osalemiseta valimistel valikut tegelikult pole.