Edmund Valtman: minu linn on Viljandi

31. mail tähistab ainsa eestlasena Pulitzeri preemia saanud karikaturist, enne USA-sse emigreerumist mitu aastat Viljandis elanud Edmund Valtman oma 90. sünnipäeva.

Valtmani loomingut ei tunne Eestis paljud, kuigi pärast riigi taasiseseisvumist on siin temast ilmunud õige mitu artiklit ja tema karikatuure on olnud võimalik näha isegi paaril isikunäitusel. Paarkümmend aastat tagasi võis Valtmani poliitilisi karikatuure kohata aga ligi saja riigi ajalehtedes, loomulikult mitte Eesti NSV-s.

Kes siis on Edmund Valtman? Miks on tema nimi kirjas enamikus maailma karikatuurientsüklopeediates?

Armastas präänikuid dekoreerida

Edmund Sigfried Valtman (enne nime eestistamist Valdman) sündis Tallinnas pagari peres. Isa Johannes oli hea kondiiter ning rakendas oma ilmset kunstikalduvust peamiselt jõulupräänikute ja piparkookide dekoreerimisel. Lapsedki olid agaralt isal abis ja ehk just sealt tekkis neil esimene huvi kunsti vastu.

Noor Edmund Valtman oli innukas Gori, Krusteni ja Hindrey karikatuuride jälgija, eeskuju ja huvi pakkusid ka Gulbransson, Grosz ja Law. Tasapisi püüdis Edmundki kõverjooni paberile vedada.

Kooliteed alustas Edmund Westholmi gümnaasiumis, kuid siis tuli jätkata Türi koolis, sest isa pagariäri pankroti tõttu kolis perekond Türile.

Aastatel 1927-1928 jätkus Valtmani koolitee Viljandis Peeter Adamsoni koolis. Vanem vend Helmut oli saanud ajakirjaniku ja karikaturistina tööle «Sakalasse» ning Edmund aitas tal karikatuure linooli lõigata.

Aastail 1929-1930 õppis Edmund Valtman Viljandi Maagümnaasiumis. Seda aega meenutab ta oma memuaarides 2004. aastal: «Minu klassijuhatajaks oli Vana Pehme (Valter Tekkel) ja tema pea ning nägu olid nii tugeva karakteriga, et hakkasin temast kohe karikatuuri joonistama ja võiksin seda vast praegugi peast joonistada. Ma arvan, et sealt mu huvi algas karikatuuri joonistamiseks. Joonistasin sealtpeale karikatuure ka teistest õpetajatest.»

Esimene pilt «Laste Rõõmus»

Soov karikatuure teha süvenes ja Edmund Valtman hakkas neid mitmele poole saatma. Tõeline suurpäev saabus aga 31. mail 1931, kui ajakiri «Laste Rõõm» avaldas tema neljast pildist koosneva seeria «Juku Väntavell ja uksekell», millel väike poiss riputab välisukse traadiga tõmmatava kella külge kondi ja läheb ise nurga taha vaatama, kuni koer tuleb.

1930. aastal jätkas Valtman õpinguid Gustav Adolfi gümnaasiumis ja lõpetas selle 1934. aastal. Sundaega teenis ta Viljandis. Seejärel asus taas Tallinna, kus leidis 1939. aasta lõpuni tööd Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses stenografisti ja joonestajana.

Huvi kunsti ja karikatuuri vastu püsis ning noor Valtman illustreeris joonealuseid ja avaldas oma töid ajalehtedes ja ajakirjades, näiteks «Nooles» ja «Sõduris», eelkõige aga «Tallinna Postis».

Samal ajal jätkas ta kunstiõpinguid Roman Nymani joonistamis- ja maalimiskursustel ning harjutas kujur Ferdi Sannamehe juures akti joonistamist.

Ise peab Valdman oma arengus oluliseks Estonia teatri juures turul inimestest skitside joonistamist.

1940. aasta algul sai Valtmanist lühikeseks ajaks joonestaja Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjonis. 1940. aasta kevadel oli ta aga jälle Viljandis, kus töötas algul 4. Diviisi staabis joonestajana ning seejärel linnavalitsuses ja mõnda aega ka maavalitsuses, tegeldes peamiselt joonestustöödega.

Avas Viljandis karikatuuripuhveti

Ehkki aeg polnud karikatuuride joonistamiseks just sobiv, avas Edmund Valtman koos Jokiga (Henn Arvo) 1941. aasta lõpul Viljandis Lossi tänaval EVE hotelli vastas nn. karikatuuripuhveti, kus iga soovija, kaasa arvatud veermahti sõdurid ja ohvitserid, said lasta endast šarže teha.

1942. aastal kutsuti Valtman palgaliseks karikaturistiks Tallinnas ilmuva «Eesti Sõna» juurde. Et sealne õhkkond kujunes peatoimetaja arusaamade tõttu pinevaks, asus ta 1943. aastal tööle «Maa Sõnas».

21. septembril 1944 lahkus Edmund Valtman koos Viljandist pärit abikaasa Helmiga, kellega ta oli abiellunud 1943. aastal, peaegu et viimase laevaga Eestist. Aastad 1944-1949 möödusid peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal. 1949. aastal õnnestus Valtmanidel emigreeruda USA-sse.

Esimesed kaks Ameerika-aastat möödusid väikeses kohas nimega Little Silver sponsor Donald E. Lawesi juures, kus Edmund Valtmanil tuli olla aednik ning töötada loomatoidu- ja söelaos. Tööst vabal ajal joonistas ta karikatuure ning saatis neid siis nii kohalikele kui suurtele New Yorgi ajalehtedele. Tulemus oli null.

1951. aasta suvel sattus ta juhuslikult Hartfordi ning jätkas katsetusi karikatuuri alal. Ka seal ei näkanud algul.

Läbimurret meenutab Edmund Valtman järgmiselt.

«Joonistasin ajaviiteks mõned karikatuurid, et kätt vormis hoida. Siis aga tuli ühel päeval mõte näidata neid kohaliku ajalehe «Hartford Timesi» toimetuses. Sain väljaandja jutule. Too vaatas neid ja jäi rahule. Kuna aga peatoimetajat ei olnud, siis paluti hiljem tagasi tulla.

Järgmine kord oli peatoimetaja kohal. Sain prooviülesandeks joonistada neli šarži fotode järgi.

Kui need paari päeva pärast ära viisin, oli peatoimetaja väikselt üllatunud. Seejärel sain teise töö: teha tubakalõikuse pidustusetest karikatuur. Tegin siis midagi päevakohast ja juba järgmisel päeval asusin kolmekuuse katseajaga toimetusse tööle. Kuu aja pärast aga öeldi, et mind on tööle võetud alaliselt.»

Huvitav oli seejuures, et toimetuses oli juba üks karikaturist, kes joonistas kohalikel teemadel.

Valtmani karikatuurid ja šaržid hakkasid üsna pea populaarsust võitma. Iga päev tuli teha üks karikatuur ja nii aastast aastasse. Varsti avaldasid tema karikatuure «New York Times», «Washington Post», «Time» jpt.

Valtman osales mitmel vaba maailma karikatuuride ühisnäitusel ja 1961. aastal pani ta välja juba oma esimese näituse Hartfordi linnaraamatukogus.

Pulitzeri auhind

Pingeline loominguline töö ei jäänud tulemusteta. 1958. aastal sai Edmund Valtman rahvusliku julgeoleku auhinna, 1962. aasta mais aga USA tunnustatuima ajakirjandusauhinna Pulitzer 31. augustil 1961 «Hartford Timesis» ilmunud Fidel Castro teemalise karikatuuri eest.

Hartfordi klubis sel puhul korraldatud lõunasöögil ütles Valtman: «Kui ma kuulsin, et komitee otsustas mulle preemia anda, olin ma uhke ja õnnelik. Ma arvan, et see oli tähtsaim sündmus mu elus. Ma olen uhke, et tulles väikesest Eestist, sain ma sellise au osaliseks. See on märk, et ma olin võimeline midagi Ameerikale tagasi andma.»

Paljud Valtmani karikatuurid leidsid oma vaimuka lahenduse ja hästi tabatud sarnasuse tõttu tee USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas Ameerika presidentide Trumani, Eisenhoveri, Nixoni ja Johnsoni omadesse.

Töö «Hartford Timesi» juures kestis 1975. aastani, mil Valtmanist sai vabakutseline karikaturist.

Praegu Duncasteris pensionipõlve pidav Valtman ei joonista karikatuure ega šarže enam õige mitu aastat. Küll aga loeb ta palju (alles hiljuti Martti Turtola raamatut Konstantin Pätsist), teeb vahetevahel maale ja skulptuure ning kirjutab memuaare oma pikast ja huvitavast elust.

Lõpetuseks

26. mail avatakse Viljandi kultuurimajas Edmund Valtmani tööde näitus. Sel puhul saatis ta viljandlastele lühikese tervituse.

«Ma olen sündinud Tallinnas, aga mu teiseks kodulinnaks ja ka saatuselinnaks on saanud Viljandi. Ma olen õppinud Adamsoni algkoolis ja kaks esimest klassi Viljandi Maagümnaasiumis.

Ma teenisin Viljandis kaks kuud noorte aega, mu abikaasa Helmi (Grünberg) on pärit Viljandist. 1940. aasta kevadel tõi saatus mind taas Viljandi ja see päästis mind kommunistlikust mobiliseerimisest ja Venemaale saatmisest,» on tervituses kirjas.