Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvine retk «Unustatud mõisad» on Viljandimaa Arenduskeskuse ja mittetulundusühingu Viljandimaa Mõisad katse suviti vaikseks jäävatesse mõisakoolidesse viivad rohtuvad rajad taas käidavaks teha.
Õppeasutuste asupaikadena tuntud Kärstnas, Kõpus, Suislepas, Vana-Võidus, Heimtalis, Pärstis, Õisus, Olustveres ja Lahmusel on ju tegelikult ajaloolised mõisakompleksid, mille arhitektuurilist ilu suvine rohelus ainult võimendada suudab. Unustatud mõisatena on sellesuvine retk oma nimekirja lisanud Polli ja Viljandi. Esimene neist on suurelt jaolt kuulunud põllumajandusülikooli hallatava vara hulka, teine aga üldtuntud kui endine miilitsamaja.
Just kõigi nimetatute juurde oodatakse selle suve viiel päeval kella 10-18 huvilisi. Et nii kaugemalt tulnud külalistes kui omainimestes rännuhasarti tekitada, saab iga külastaja esimeses mõisas, mis talle ette juhtub, kaasa külastajakaardi, millesse on sel suvel järgmisi mõisaid külastades tark templeid koguda.
Vähemalt kaheksat mõisat külastanud inimese või pere vahel loositakse sügiseks välja 40 tasuta pääset Olustvere mõisas aset leidvale Ugala teatri etendusele «Onu Vanja».
Von Kreudeneride mõis Suislepas
Suislepa Lasteaia-Algkooli direktor Tiiu Rõõm: «Meie maja ruumides näeb mõisapäeva külastaja õpilastööde ja käsitöönäitust ning ühe kohaliku kunstniku õlimaalide väljapanekut. Peamise giiditöö teevad neil päevadel meie endised õpetajad Evi-Mari Tamme ja Elma Mälk.
Tegelikult saab Suisleppa põigates end kurssi viia kogu siinse kandi ajalooga: heita pilgu ühele Eesti levinumale õunasordile «Suislepale» pühendatud õunakivile ja Õhne jõe kaldal olevale liivakivipaljandile. Ses paljandis on 300 aasta tagust näljaaega meenutav urgas, mille on kaapinud alatoitlusest hinge vaakuvad inimesed. Legendi järgi kaaluti igaühe küüntega kraabitud liiv mõisa aida juures ära ja täpselt nõnda palju sai hädaline nälja leevenduseks vilja.
Mõisapäeval saab Õhne jõel sõita vesijalgrattaga.»
Von Strykkide mõis Vana-Võidus
Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli direktori asetäitja Heiki Raudla: «Kutsume külastajat sisse astuma klassitsistlikku peamajja, milles on kõnekaid märke ka järgnevatest aegadest. Pakume jalutuskäiku muudegi hoonete juurde ja kogu ümbruskonda, näiteks rohkem kui 500 meetri pikkusele tammealleele, mis mõjub võimsatest puutüvedest sammaste galeriina, ning kaunisse Kivistiku metsaparki.
Samuti on huvilistel võimalik tutvuda kooli muuseumi ja kõikide tänapäevaste õppeklassidega.»
Von Rathlefide ja von Bockide mõis Lahmusel
Lahmuse kooli direktor Aime Hovancaks: «Meie pakume tulijaile kontserdi, kus astuvad üles ümberkaudsete külade lapsed. Mõis ise on neil päevadel ehitud Maie Mäeranna lilleseadetega. Veel anname külastajaile võimaluse teha sõitu hobustega, kas siis kalessiga või ratsa, ning mõisaõuel korraldame murumänge ja jõukatsumisi. Kel kõht tühjaks läheb, saab pruukostiks maapiima ja pirukaid või siis rabarbrikooki. Välikaminas põleb tuli ja seal lubame vorsti grillida.
Igal täistunnil teeb giiditööd ajalooõpetaja Milvi Ruut, kes pakub ringkäigu kõigi mõisaga seotud hoonete juurde, sealhulgas vanasse vesiveskisse.»
Von Strykkide mõis Pollis
Polli Aianduse Instituudi vanemteadur Toivo Univer: «Kui nüüd ilmad soojaks lähevad, saab mõisapäevale tulija kindlasti imetleda tee ääres kilomeetri pikkuselt kasvavaid õitsvaid sirelipõõsaid. Pakun külalistele ekskursiooni ajaloolises mõisapargis ning vaadata peahoonet, aita-kuivatit, jääkeldrit ja koertemaja.»
Von Anrepite mõis Kärstnas
Kärstna Põhikooli direktor Anu Roht: «Meie mõisapäeva keskne sündmus on ovaalsaalis aset leidev muusikaline tervitus. See algab neil väljakuulutatud päevadel kell 14.45. Lisaks ekskursioonile algselt barokses stiilis rajatud härrastemajas võime soovi korral ette võtta jalutuskäigu Kärstna Kabelimäele. Seal on praegu imeilus. Kabelimäel asub suurepärane kunstiteos «Magav lõvi», mis on mälestusmärk Napoleoni vastu võidelnud ja Ida-Preisimaal langenud kindralleitnant Reinhold von Anrepile. Selle pronksist lõvi toomisest Kabelimäele möödub tänavu juba 160 aastat.»
Von Strykkide mõis Suure-Kõpus
Kõpu Põhikooli direktor Mare Tõnisson: «Just esimeseks mõisapäevaks saame koolis avamiskorda oma muuseumi, kuhu on vanu esemeid toonud nii Kõpu lapsed kui täiskasvanud.
Üllatame tulijaid programmiga, mis algab kell 13 ja kell 16 ning mille on muusikast ja laulust kokku pannud meie õpilased. Samuti on kohal Kõpu käsitöötegijad naised. Nemad pakuvad mõisa saalides vaadata näputööd ja õpetavad soovijaile vaibakudumist. Kohapeal saab tegelda veel tassidele maalimise, puunikerdamise ja pajupilli voolimisega.
Mõisa pargis võib ringi kõndida omapäi, abiks voldik, mille just mõisapäevadeks oleme välja lasknud, või siis giid Salli Järve, kes kõik üle seletab. Pruukosti ja keelekastet saab võtta mõisa vanas roosiaias ja terrassil.»
Von Strykkide ja de Collongueside mõis Pärstis
Pärsti Põhikooli direktor Piret Kukk: «Eestis ei ole alles just eriti palju niisuguseid dekoorirohkeid puidust mõisa peahooneid nagu meie oma. Siia tasub sisse põigata!
Oskame teile jutustada legende ja kummituslugusid ning osutada neid tunnistavatele tõenditele. Selles, et meie maja öösiti mitte ainult ei naksu ega nagise, vaid tõeliselt kõhedust suudab tekitada, veendus ka ühel õhtul koos majahoidjaga siia ööbima jäänud kaks üheksanda klassi tüdrukut.
Meie maja keldris on näha ühe maa-aluse käigu suue ja mõisaaegses kirjutustoas teada koht, kust põrandalaudade alt üks meesterahva luukere on leitud.
Pärsti mõisakompleksist on alles kümmekond kõrvalhoonet, millest huvipakkuvaim on viinavabrik. Selle seintesse on müürimeistrid osanud kivikestest suruda imepäraseid ornamente ja tähendustega monogramme.»
Von Ungern-Sternbergide mõis Viljandis
Osaühingu Pansionaat Viljandi Mõis direktriss Itta Arak: «Juba Eesti esimesel iseseisvusajal kasutati hoonet politseiprefektuurina. Nõukogude ajal paiknes siin miilits, siis pääsesid inimesed vabalt ehk ainult passilauda või mõnda koridori, muudesse ruumidesse jäi tavakodanikule sissepääs suletuks.
Nüüd võib igaüks maja algusest lõpuni läbi kõndida. Usun, et kõige põnevam koht on kelder, sest see kohandati juba enne sõda vanglaks.
Mõisapäevadel kaunistavad Ungern-Sternbergide härrastemaja Floreasi lilleseaded ning hoone lauluväljakupoolsel terrassil pakub Isu Tuba kohvi ja kooki.»
Von Siversite mõis Heimtalis
Raudna Põhikooli direktor Vello Rits: «Meie kool seisab suurte muudatuste lävel: mõisa ringtalli projekteerime võimlat ja koolimajaski seisavad ees mahukad restaureerimistööd. Sel suvel näeb Heimtali mõisamaja vaat et viimast korda niisugusena, nagu see pärast 1930. aastatel aset leidnud ümberehitustöid on püsinud.
Kooli vaibakudujatest käsitööõpetajad Christi Kütt ja Leili Viinapuu näitavad piltvaipu ja neile, kes on huvitatud, pakuvad nad võimalust ka ise kaltsuvaibakudumist proovida.
Kooli kokk küpsetab vastremonditud köögis saiakesi ja pakub teed. Pooletunnise retke ümbruskonnas pakub välja õpetaja Imbi-Sirje Torm.»
Von Fersenite mõis Olustveres
Olustvere Turismikeskuse juhataja Silvi Rohesalu: «Meie loss on ju tegelikult huvilistele avatud aasta ringi, selles suhtes oleme teistest erinevad. Unustatud mõisate päevadel avame uksed aga ka näiteks nendesse kõrvalhoonetesse, kuhu tavakodanik seni ei ole pääsenud. Meie giid Elviira Grosberg ning giidiõpilased Anu Veltmann ja Piret Somelar näitavad huvilistele viinakööki, nuumhärgade talli, jääkeldrit ja aita-kuivatit. Need on Olustverre loodava teemapargi töökodade hooned, kus siis ühe või teise ala meistrid oma käsitööoskusi näitavad.»
Von Siversite mõis Õisus
Õisu Toiduainetööstuse Kooli direktori asetäitja praktika alal Anu Saar: «Meie pakume tulijaile mõisamiljöösse sobivat muusikat, mida esitavad Halliste Põhikooli flööditüdrukud. Või siis kodanikutantse, mida on nõus näitama Kaarli rahvamaja tantsulembelised naised. Ja jalutuskäiku ilusate vaadetega pargis.
Et kooli praktikabaasid paiknevad endistes mõisahoonetes, saab neidki näha ning näiteks pagaritööstuses võib külastaja maitsta sepikut ja muhvikuid ning lihatööstuses grillvorsti. Piimanduse õpilased on lubanud valmistada koorekommi. Mõisa kõvertallis avame Siversi kõrtsi.
Järve kaldal asub eraomaniku valduses olev ja peatselt uut elu alustav Õisu vesiveski ning teispool oja on Urmas Tuuleveski korrastatud sepikoda.»
Kommentaarid
Anton Pärn,
Kultuuriministeeriumi asekantsler
«Ühe maakonna atraktiivsus ei seisne ju ainult tähtmälestistes, vaid igas väikeses kultuuri- või arhitektuurimälestises, mis annab teatud seletuse või värvi konkreetsele paigale, selle tekke- ja ajaloole.
Minu meelest on see igati tervitatav, et näiteks üks mittetulundusühing leiab nõksu, kuidas niisuguseid paiku laiemale avalikkusele huvipakkuvana näidata. Mõisakoolil on palju rääkida ka suvel, kui ta parasjagu kool ei ole. Õpetab ta niikuinii.
Ajaloolistel hoonetel on üldse varjatud tahke, mida on võimalik tänapäeval eksponeerida. Nii mõnigi kool on need üles leidnud ja avanud oma ruumes näiteks kohaliku muuseumi, leidnud kauni kontserdipaiga või galerii kunsti eksponeerimiseks. Nii võibki juhtuda, et järgmisel suvel ei hoia Viljandimaa mõisakoolid oma uksi lahti mitte viiel päeval, vaid terve kuu või isegi kogu suve ning külastajaist puudus ei tule.»
Jüri Kuuskemaa,
Kunstiajaloolane
«Võiks ju alustada sellest, et enne kui kipud Pariisi, käi ära Nuustakul. Seda Nuustakut võib aga ka Viljandimaalt otsima minna.
Tean, et Tallinnas viidi ühe kuuenda klassi lapsed just Pariisi. Kas nad Eestis enne seda olid ringi käinud? Vaevalt. Ma pean seda täiesti valeks.
Ei oska ju inimene hinnata maailma kultuuriväärtusi, kui ta oma ümbrust ei taju. Tal puuduvad kriteeriumid. Meie, eestlased, kipume üldse olema liiga skeptilised ses suhtes, mis meil endal on. Arvame, et see on liiga argine ja tavaline.
Meil on vaja rohkem positiivseid emotsioone ja tahet selga sirgu ajada. Enam tunda uhkust oma maa ja rahva üle ning tunnetada aegade sidet. Muidu muutume ninatarkadeks, kes peavad maailma nabaks vaid oma põlvkonda.
On ainult üks lüli, millega me saame seda aegade sidet hoida. See on aupaklikkus mineviku ning varem elanud inimeste töö ja nende loodud keskkonna suhtes. See on vanade väärtuste hoidmine ja uute loomine. See on säästlik eluhoiak.»