Täna kell 12 jõuab Viljandi Metsakalmistule urn tuntud esperantisti Jaan Ojalo põrmuga, mis maetakse tema vanemate kõrvale.
Esperantisti põrm jõuab kodukohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Ojalot on mulda sängitamas paljud Eesti esperantistid, kes kogunevad samal päeval Mulgimaale kokkutulekule.
Eesti kooperatiivkaubanduses ja esperantoliikumises olulist rolli mänginud Jaan Ojalo suri tänavu 2. veebruaril. Möödunud kuul Tartus peetud Eesti Esperanto Liidu 34. aastakoosolek otsustas luua temanimelise fondi, mis hakkab rahastama noorte esperantistide koolitust ja enesetäiendust.
Jaan Ojalo noorusaastad möödusid Viljandimaal. Ta sündis 18. veebruaril 1914 Vana-Tänassilmas Rebaste külas põllupidajast metsavahi perekonnas. Alghariduse sai ta Oiu ja Viljandi 2. algkoolis ning keskhariduse Viljandi Maakonna Gümnaasiumis.
1938. aastani tuli Jaan Ojalol olla sünnikodus metsavaht ja põllupidaja, sest tema isa oli 1925. aastal surnud ja emal lubati mehe tööd jätkata kuni poja täisealiseks saamiseni.
Seejärel õppis Jaan Ojalo aasta kooperatiivkaubanduse koolis Tallinnas ning tema uueks töökohaks sai Lalsi kauplus.
Pärast sõda töötas ta juhtivatel ametikohtadel tarbijate kooperatiivis, toimetas ajakirja «Kooperaator», andis välja õpiku kaubandustöötajaile ning lõpetas 1955. aastal töö kõrvalt Tartu Ülikooli ökonomistina.
Suur on Jaan Ojalo panus Eesti esperantoliikumisse.
Tema esperantoharrastus sai alguse gümnaasiumipäevil 1929. aastal. Äsja oli Viljandisse tulnud muusikaõpetaja Augustin Pung, innukas esperantist. Ta organiseeris kolmes gümnaasiumis esperantokursused rohkem kui sajale õpilasele. Linna külastasid paljud välismaa tuntud esperantistid, 1933. aasta aprilli keskel peeti Valuoja koolis kahepäevane Eestimaa Esperanto-Liidu üheteistkümnes aastakoosolek.
Kõikjal osales ka Jaan Ojalo. 1932. aastal sai temast Viljandi esperantoseltsi Ondo (Laine) üks asutajaid, aprillis 1933 sooritas ta esperantoõpetaja eksami.
Järgnevail aastail esperantoga tegelemine hääbus ning 1940.-1956. aastani lakkas see täiesti, sest Stalini ajal oli esperanto keelatud.
Siis tuli sulaaeg. Üle paarikümne aasta oli Jaan Ojalo esperantistide juhtorganisatsioonide sekretär, aastail 1992-1995 Esperanto Liidu president ja kuni surmani selle aupresident. 1991. aastal valis Ülemaailmne Esperanto Liit ta ainukese eestlasena oma auliikmeks.
Jaan Ojalo pidas ettekandeid esperantofoorumidel, avaldas eesti- ja esperantokeelseid artikleid, huvitus Eesti esperantoliikumise ajaloost ning pani aluse Eesti esperantoarhiivile.
Tema sulest ilmus «Esperanto keele õpik» (1973, 1986, 1999) ja muid teoseid, käsikirja jäi suur «Eesti-esperanto sõnaraamat».
Jaan Ojalo kirjutas ka esperantokeelseid luuletusi ning tõlkis koos kaasautoritega Vladimir Beekmani, Debora Vaarandi ja teiste luulet ning proosat.