Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÄNA ON IISRAELI riigi väljakuulutamise 56. aastapäev.
Meie teadmised Iisraelist ja juutidest põhinevad tihti vaid juhuslikel kuuldustel. Palju on neid, kes küsivad, miks on see Eestist väiksema territooriumiga maa nii tähtis. Miks temast iga päev kõneldakse, eriti seoses Palestiinaga? Miks meedia hoiab rohkem Palestiina poole?
Selleks et sealsetesse sündmustesse õiglasemalt suhtuda, tuleb tunda Iisraeli ajalugu.
See riik asub Euroopa, Aasia ja Aafrika ristteel. Juudi rahva ajalugu algab juba 2000 aastat enne Kristuse sündi esiisa Aabrahamist, tema pojast Iisakist ja pojapojast Jaakobist. Juudi rahvas on olnud oma ajaloolise kodumaaga seotud üle 3700 aasta.
Umbes 1028. aastal enne Kristust sai Saul Iisraeli Kuningriigi esimeseks kuningaks. Tema järeltulija Taavet ühendas kõik suguharud ja kuulutas pealinnaks Jeruusalemma. Taaveti poja Saalomoni ajal hakkas riik õitsema ja muutus tolleaegsele maailmale eeskujuks. Pärast Saalomoni surma jagunes riik kaheks: Iisraeliks (pealinn Samaaria) ja Juudaks (pealinn Jeruusalemm).
722. aastal enne Kristust vallutasid assüürlased Iisraeli riigi. 587. aastal enne Kristust alistas Paabel Juuda ja viissuure osa rahvast Paabelisse vangistusse.
Pärast Paabeli langemist sõjas Pärsiaga said paljud juudid Iisraeli tagasi tulla. Ehkki pärslaste ja kreeklaste võimu all, said nad järgmised 400 aastat suurel määral omavalitsust rakendada.
HILISEMAD VALLUTAJAD selenkiidid (Süüria) üritasid juudi religiooni hävitada ja see põhjustas 168. aastal enne Kristust jõulise ülestõusu. Juudid võitsid ja rajasid sada aastat püsinud sõltumatu rii-gi. Paraku see nõrgenes ja sattus osaliselt Rooma võimu alla.
Vabanemise nimel toimus mitu ülestõusu. Pärast nelja-aastast sõda hävitasid roomlased Juudamaa ja põletasid Jeruusalemma koos templiga. Püsti jäeti vaid üks osa templi seinast, mis on tänapäeval tuntud Nutumüürina. Suur osa elanikest tapeti ja teised viidi orjadeks.
132. aastal proovisid juudid uuesti vabadust saavutada Bar-Kochba ülestõusus. Vabastati Jeruusalemm ja saavutati Juudamaa sõltumatus. Juba kolm aastat hiljem tõid aga roomlased Britanniast kohale eliitväeosad ning purustasid Juuda ja Jeruusalemma uuesti. Enamik inimesi küüditati Kesk-Euroopasse, keelati Toora õppimine, likvideeriti koolid ja kohtud ning suleti Jawne akadeemia.
Et võtta juutidelt oma riigi taastamise lootus, otsustati Juudamaa ümber nimetada Palestiinaks ja allutada see Süüria provintsile.
Juudid pidasid Iisraeli kõigil okupatsiooniaastail oma kodumaaks. Vaatamata nende laialipillutamisele, elas osa neist alati omal maal.
PRAEGUSE IISRAELI riigi vundament rajati 1897. aastal Baselis esimesel sionistide kongressil, kus sionistide juht Theodor Herzl nõudis juutide kodu taastamist Palestiina territooriumil.
1917. aasta Balfouri deklaratsioon andis juutidele õiguse taastada Palestiinas oma rahvusriik. Suurbritannia sai ÜRO-lt korralduse taastada rahvusriik kogu sellel territooriumil.
Araablastele kuuluv nafta mõjutas aga Suurbritannia välispoliitikat ning ta ei pidanud kinni deklaratsioonitõotustest. 75 protsendile Palestiina territooriumist loodi Araabia riik Transjordaania.
Aastatel 1919-1931 rändas Palestiinasse 117 000 juuti ja see kutsus esile araablaste terrorilaine.
1947. aasta aprillis andis Briti valitsus Palestiina probleemid üle ÜRO-le. Briti mandaat lõppes 1947. aasta 29. novembri otsusega jaotada Palestiina kaheks iseseisvaks, juudi ja araabia riigiks.
ÜRO esitas jaotusplaani: kolm vaevalt omavahel ühenduses olevat ala pidi antama juutidele ning kolm ala araablastele. Juudid olid nõus, aga araablased mitte ning asusid ründama juudi külasid.
14. mail 1948 kuulutati välja iseseisev Iisraeli riik ning valiti Ajutine Valitsus. Juba järgmisel päeval ründas uut riiki Araabia Riikide Liit, kuhu kuulusid Egiptus, Transjordaania, Süüria, Liibanon ja Iraak.
Vabadussõja tulemusena kasvatas Iisrael oma territooriumi. Rahulepingule kirjutati alla 1949. aasta juulis, kuid Araabia Liit sulges siiski Iisraelile oma piirid ning kuulutas, et on temaga pidevas sõ-jas.
Ehkki Iisrael oli võetud ÜRO liikmeks, ei mõistnud ühendus hukka aastatel 1952-1956 kestnud araablaste sõjategevust. Küll aga sai Iisrael iga vastuaktsiooni eest hoiatavaid noote.
VAATAMATA ARAABIA riikide rünnakutele, saavutas Iisrael kümne aastaga suurt edu kõikides valdkondades. Üldises majanduselus osales ka araabia ja druuzi elanikkond. Hääletussüsteem oli vaba ja kättesaadav kõigile inimestele ja parlamendis oli esindusõigus kõigil rahvatel.
Ometi asutati 1964. aastal Egiptuse, Süüria ja Iraagi initsiatiivil Iisraeli vastu võitlemiseks Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO), millest sai maailma terrorivõrgustiku tugevaim lüli.
1967. aastal otsustasid araablased ühiste jõududega Iisraeli hävitada. See ei õnnestunud ning kuuepäevase sõja tulemusena sai Iisrael oma valdusesse Golani kõrgendikud, Samaaria, Juudamaa ehk Läänekalda, Siinai poolsaare ja idapoolse Jeruusalemma.
Iisraeli poliitika kontrollitavatel araabia aladel on olnud kantud heast tahtest: kõigi kolme religiooni esindajaile garanteeriti vaba ligipääs pühapaikadele.
«Avatud sildade» otsuse põhjal võisid Juudas ja Samaarias, Läänekaldal ja Gaza sektoris elavad araablased vabalt ringi liikuda araabia maades, müüa oma toodangut Jordaaniasse, võtta vastu sugulasi ja sõpru. Turistid võisid samuti läbi Jordaania vabalt Iisraeli sõita. Sõja ajal maalt põgenenud araablastel oli õigus tagasipöördumisavaldusele.
Araabia maade kohtumisel 1967. aastal formuleeriti oma seisukoht Iisraeli suhtes kolme ei-otsusega: «Ei rahule!», «Ei läbirääkimistele!», «Ei Iisraeli tunnustamisele!». Aastail 1968-1973 sõditi Iisraeli vastu Nõukogude Liidu sõjatehnika ja inimabiga. Tulevahetuse lõpetamise kokkulepe saavutati 1973. aasta oktoobris.
Pärast sõda laienesid Iisraeli piirid tunduvalt ja PVO kolis Lõuna-Liibanoni. Araabia maad jätkasid Iisraelile surve avaldamist naftasõja ja terroriaktidega.
PRAEGU ELAB Iisraelis 6,6 miljonit inimest, neist 76,8 protsenti on juudid ja juutide sisseränne oma isade maale jätkub. Iisraeli riigikeel on heebrea keel ning ametlik keel on ka araabia keel.
Iisraelil on õigus eksisteerida iseseisva riigina. See on kinnitatud Piibli tõotustega, alatise juudi asustusega Joosua aegadest, 1917. aasta Balfouri deklaratsiooniga, ÜRO resolutsiooniga anda juutidele osa Palestiinast, Iisraeli vastuvõtuga ÜRO liikmeks ja Iisraeli riigi tunnustamisega teiste riikide poolt. Ometi peab ta seniajani võitlema oma maal elamise eest.