Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutan mõne sõnaga sellest, miks varesed ja hakid Viljandis nii palju peavalu valmistavad.
Nende toidulaud on praegu väga rikkalik. Endisel Eesti ajal oli Viljandis Valuoja orus hektarisuurune prügimägi. Nüüd laiub linna prügila kümnel hektaril ja lindudel on toidu otsimiseks lahedalt ruumi.
Peale selle ei olnud vanasti linnas nii palju koeri. Nüüd on majaomanikud varaste kartuses endale koerad võtnud ja need ei aja kunagi linde oma toidukausi juurest ära. Lisaks vedeleb tänavatel ja prügikastide juures poolikuid saiapätse ja muud söögipoolist.
Liivi ja Lossi tänava vahelisest pargist ei julge praegu läbi minna, sest sealne teerada on hakkide ja vareste väljaheidetest valge.
Meenutan, kuidas minu lapsepõlves vareste arvukust piirati. Olin karjapoiss ja nägin, kuidas vares tuli viljarõugu peale maiustama. Peremees oli kaitseliitlane, võttis vintpüssi ja lind oligi teises ilmas. Varese jalgade eest maksti tollel ajal viis senti, mis võrdub praegu kahe saia hinnaga.
Ühes ma ei kahtle: kui me suudaksime Viljandi endisele targale linnapeale August Maramaale uuesti elu sisse puhuda, elutseks meie kaunis linnas palju vähem vareseid ja hakke.