Minu mälestuste Maateni majad

Minu mälestuste Maateni majad Vaksali tänav 16, 16-a ja 16-b ei ole tondilossid, nagu neid nüüd on teatavatel põhjustel hakatud nimetama.

Tänaseks on neist alles vaid 16-a. Just selles majas oli vorstitööstuse ja lihakaupluse omanikul Jaan Maatenil (1880—1941) väike karn.

Nagu kirjutab Enno Piir oma raamatu "Sakalamaa ei unusta" Viljandi köites, 28. aprillil 1941 Vabadussõja veteran Jaan Maaten arreteeriti. Tribunal mõistis ta surma, ta viidi Venemaale Kirovi vanglasse ja lasti maha. Tema naine elas pärast sõda Viljandis ja on maetud Vana kalmistu Pauluse koguduse ossa oma perekonna platsile.

Peretütar Helene-Johanna Maaten siirdus juba enne sõda välismaale. Nii et tema isiklikku elu punased tuuled ei puudutanud. Küll oli ta aga teadlik siinsetest sündmustest ja perekonna tragöödiast.

Helene-Johanna, pikk, sirgete sitikmustade juustega noor daam, ei sõbrunenud eakaaslaste mälestuste järgi teistega. Küllap otsis ta oma radu ja leidiski need. Nimelt oli ta jõudnud Itaaliasse ja olnud Roomas tantsijanna. Jällegi uurimisteema kultuuriloo jaoks.

Kui Eesti Vabariik taas kehtima hakkas, külastas Helene-Johanna Maaten kodumaad. Ta tulnud Helsingi kaudu laevaga ja olnud mõningatel andmetel ratastoolis, mida lükanud tema vaid itaalia keelt kõnelev poeg.

Oma vana elukohta polevat ta päris hästi mäletanud. Kusagil surnuaia vastas…

Koht vaadati üle. Et oli majade tagasiandmise aeg, öelnud ta, et pole neist huvitatud. Poeg noorema inimesena aga mõistis, et majad on küll lagunenud, kuid krunt suur ja ilmselt väärtuslik. Nii hakati varandust tagasi nõudma.

Helene-Johanna päris oma vanemate Vaksali tänaval asuvad majad ja krundi. Selle asjaajamise peale olevat kulunud väga palju raha. Nii et kui vanaema oli surnud, siis lapselapsed, vaesed Pariisi ja Rooma vahet ringlevad boheemlikud kunstiinimesed, pärandust taga nõudma ei hakanud. Neid kohutanud kuuldused Eestis tegutsevate advokaatide tohututest honoraridest.

Ajakirjanduse andmeil ei suutnud ametnikud pärijaid üles leida. See on nonsess. Isegi minul, võõral inimesel, olid nende andmed olemas. Majad jäidki aga saatuse hooleks.

Nendes majades ei elanud sugugi vaid kodutud. Varasematest aegadest oli sinna jäänud endisi tikuvabriku töölisi ja teisi põliselanikke, nende hulgas kunagise Viljandi linnapea Mannermaa tütar Juta ja endine naine Hilda, mõlemad juuniküüditatud.

Ka härra Mannermaa elas pärast laagrist vabanemist ja enne uut abiellumist tantsuõpetaja Frieda Rosenbergiga just selles majas.

Eks me kõik ole kuulnud seda ilusat juttu, et pärast Eesti Vabriigi taastamist hakati hoolitsema represseeritute eest. Proua Mannermaa oli halvatud ja nii mõnigi kord, kui majas oli huligaanide tekitatud tulekahju, lasti ta tekkides teise korruse akendest alla. Hiljem, kui tuli kustutatud, kanti vanaproua tekiga muidugi tuppa tagasi. Keegi ei leidnud aga vajaliku olevat palju kannatanud perele uut korterit anda! Naine suri oma kodus.

Peagi lahkus Lõhavere haiglas siit ilmast ka ema põetamisest väsinud Juta. Tema korter ja maine vara läksid juba enne tema surma hulguste kätte.

Aga Maateni majades on elanud ka terve hulk meie linna kultuurilukku läinud perekondi. Siin on elanud kunstnik Mare Hundi vanavanaema Lisette Ross oma lastega, teenelise arsti Helgi Johanson-Pihlaku vanemad, tantsuõpetaja Leida Kõresaar-Männigo vanemad, praeguse majandusministri Meelis Atoneni vanaema Alevtina Kevad (lapsepõlves Roosi Tiina), ratsionaliseerijatena tuntud Harri Piir ja Toomas Rohtla, muusikaõpetaja Ene Raju-Pütisepp ning operetinäitleja ja lavastajana tuntud Ülo Matesen.

Paljudest, kes neis majades on elanud, ei teadnud me õieti midagi. Et Vaksali 16 ülemise korruse aknal tuvisid söötnud Jüri Peterson oli olnud üks meie kodulinna kuulsamaid kiviraiujaid, kuulsin alles hiljuti. Siis meenusid küll kummalised kivihunnikud õuel tema suure kuuri ees.

Viiekümnendate lõpul või kuuekümnendate algul lammutatud õuemaja, mille elanikud juba ammu üüri ei pidanud tasuma, sest maja oli nii viletsas seisus, võttis lahkunud põhielanike asemele vastu kolhoosist põgenenud perekondi.

Selle maja lastest mäletan Põltsamaa balletistuudio päevilt Maie Põldroosi ja tema õdesid, alati koolipidudel tantsinud Mansi Ellerit, Jevgeni Borissovit, kes nüüd kusagil Siberis elab, Leena Lobaczit ja tema õde Sonjat… Kus nad kõik praegu on?

Kõik siin ilmas on suhteline. Kellele on mõni maja mälestuste maja, kellele tondiloss.

Ülo Alo Võsar,
Maateni majade naaber